Luuleõhtu.
E08.02.2009 / 20.00 / prii.-
LUULEÕHTU
Kord kuus esmaspäeviti on plaanis kohvikus pidada luuleõhtut. Otsa teevad lahti Joanna Ellmann, Hiri Müüripeal ja Kaur Riismaa. Tule ise ja võta sõber kaasa!
http://liblikanahk.blog.com/ Joanna Ellmann http://poogen.ee/?SubID=7&AID=4616 Hiri Müüripeal http://poogen.ee/?SubID=7&AID=222 Kaur Riismaa
PS! Kui soovid ise oma luuletusi lugeda või tead kedagi, kes soovib, siis kontaktaadress on marite@teatritehas.ee
Ametlik seisukoht:
Talv võiks otsa saada. Või vähemalt teatud mõttes soojemaks minna. Nii on. Punkt.
Nuga nüri.
Mida arvata oma meeleseisundist, kui isegi Jää-äär hakab vastu ja ainuke kuulatav asi on James Blunti ulgumine?
Jaanuar saab õnneks kohe läbi ja saabub veebruar. Kumb on hullem – seda ma ei tea.
Aga üldiselt… Whoohoo! Here we go again. I’m not that bad in my heart.
Orkuti üllatused.
Today’s fortune: Success is the ability to go from one failure to another with no loss of enthusiasm.
Mõnes mõttes päris tore. Homme hommikul keeleteaduse eksam, et antud väidet lõplikult tõestada.
Jaanuar.
Kas on see jaanuar või on see midagi muud? Ma siiski loodan, et jaanuar, sest selle millegi muuga ma ei tahaks väga enam rinda pista.
Kohati on nagu eelmine aasta – et lihtsalt väsimus peas ja saab teha magatud magamatuse rekordeid: täna näiteks 17 tundi, sisuliselt.
Peaks vist apteeki minema ja midagi kaasa haarama. Muidugi puhas enesepett, aga end petta mulle meeldib.
“See suur, et…”
Noorte Teatritehase sarja üheksas esimene lugemine!
24. jaanuar kell 17.00 GenKlubi kohvikus
Mehis Pihla “Jõulud vajavad mind”
Traditsiooniline jõuluõhtu võtab ootamatu pöörde ning on kõike muud kui rahulik.
Ette valmistab Karl Jakob Marken.
Loevad Minna-Triin Kohv, Richard Naar, Marite Butkaite ja Karl Jakob Marken.
Sissepääs prii ja kuuldavasti saab ka piparkooke!
Vahel tundub, et…
Mitmekülgsus on hea. Eriti need hetked, kus sa piltlikult öeldes oled lõpetanud lootmise ja saabub see hetk või see miski, mis murdosa sekundiga taastab sinu usu maailma, inimestesse, armastusse jms. Hetkel usun taaskord inimestesse. See soe tunne, et inimesed on Inimesed ja tegelikult on kõik kõige paremas korras. Ja nii ongi. Nii lihtsalt on.
See soe tunne, mis tekib siis, kui kontrastid on eriti suured. Päev, mil tõused hommikul üles ja ärkamisele kulub neli tundi, sest iski su sees ütleb, et edaspidi lähevad asjad ainult hullemaks. Siis on paar pööret, mis korraks töövad naeratuse näole. Saabub madalkäik. Ja siis, kui enam ei looda, juhtub see, mis taastab usu. Vist ongi nii, et… et on nii, et ui pingsalt ei otsi, siis otsib see sind ise üles. Lehest lugesin, et Tuhkatriinul läks ka kõik hästi sellepärast, et ta tahtis lihtsalt ballile saada. Printsiga abiellumine jms oli boonus, mis tuli kaasa ballileminekusooviga.
Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et tegelikult ka on elu ilus ja inimesed head. Noh, enamus neist. Mõni jobu eksib alati kuhugi ära, kuid see pole mu jutu mõte.
***
Õhtu venis pikale. Ei nurise, tegelikult. Mis sellest, et vahepeal oli tahtmine sooritada massimõrvu ja muid taolisi ebalegaalseid asju. Lõpp oli vähemalt ilus. Nagu heas jutus, jääb muinasjutust meelde see, mis oli kõige alguses ja see, mis päris lõpus.
***
Kuulan Jeff Buckley “Hallelujaht”. Mõnes mõttes ei saa ühe asjaga olla rohkem nõus kui see:
baby i’ve been here before
i’ve seen this room and i’ve walked this floor
i used to live alone before i knew you
i’ve seen your flag on the marble arch
but love is not a victory march
it’s a cold and it’s a broken hallelujah
hallelujah…
well there was a time when you let me know
what’s really going on below
but now you never show that to me do you
but remember when i moved in you
and the holy dove was moving too
and every breath we drew was hallelujah
well, maybe there’s a god above
but all i’ve ever learned from love
was how to shoot somebody who outdrew you
it’s not a cry that you hear at night
it’s not somebody who’s seen the light
it’s a cold and it’s a broken hallelujah
Ehk siis magusvalus. Kohati tundub, et ilusaimad asjad on klaasikillud, mida vaadata on väga ilus, eriti ui on õige valgus, kuid jalutada on neil valus. Aga jalutamata ka ei jäta.
Viimased hüpped enne (sessi) lõ’ppu.
Parim kild tänases päevas.
Teemaks sess:
Anonüümseks jääda sooviv vestleja MSN-ist:
“Ma tunnen end niiiiii kasutatud kondoomina – igate pidi läbi tõmmatud.”
***
Sama metafoori samal teemal edasi arendades olen ma siis vist lihtsalt praak – pole pakistki välja võetud, kuid ikka ei jaksa miskit.
***
Ja nüüd vasakult tagasi, ütleb remark ja kõnnib eemale ära. Noh, sinna eemale järve, kus konspektid paistavad.
Tõlkimatu võõrkeelne sõim.
Veidi veel ja ma hakkans iiralt vihkama sõnu ja mõisteid nagu “strukturalism”, “postrukturalism”, “kultuurilugu” ja “sissejuhatus” ning kõigele muule ka selliseid fraase nagu “päev koosneb 24 tunnist” ja “inimene võiks öösel magada”.
See on minu sessi eripära (kõlab nagu tolle vene filmi pealkiri), et sööb närvid ära. Tegelikult on kõik tehtav ja pole hullu, eks ole, aga vot see ebaratsionaalne pool minus mõtleb seda, et kui üks essee on aasta aega oodanud, küll kannatab veel. Eriti kui teema väga hingelähedane pole. Aga see aasta vast nagu peaks.
Muud sessi eripärad on järgmised, peaaegu nagu sümptoomid.
Millest ma tean, et on kas PMS või sess:
* kõik ajab närvi
* tulenevalt eelmainitud punktist tahaks kõike sõimata
* meriseasündroom (kes teavad, need teavad)
* keskendumisraskused
* asendustegevuste otsimised (kui on vaja esseed X, hakkad tegelema esseega Y või veel hullem – koristad kappi)
* kudumine suurtes kogustes või muu käsitöö
* Zavood…
* unehäired
* eneseusu langemine nulli
Ja niisama lihtne see ongi. Mõni viinatootja võiks teha alkohoolse joogi (soovitavalt valge viin), mille nimi on Sess. Ses mõttes, et… noh, jah.
Unehäirete olemasolust sian järjekordselt aru – viimane aeg magama minna, kui kellegi äratuskell heliseb.
Juhuia!
Asendustegevused.
See on veider, mismoodi töötab aju, kui on vaja leida mõni asendustegevus, et vältida tegemast olulist asja X. Lausa vapustav!
Aga üldiselt. Selles mõttes on see ju tore, et siis, noh, saab muud pisiasjad ka ära tehtud. Aga miinuspool on see, et nromaalne toimimine on seotud saja muu emotsiooniga, sh süütunne, et ma ei tee asja X. Ja miks? Ju siis tegelikult ei huvita lihtsalt. Või tahaks puhata. Sess satub minu jaoks tihtipeale ajale, kus ma ei liigutaks lillegi. A mis teha. Tuleb… liigutada.
Võtan luubi ja otsin motivatsiooni. Seda sisemist, sest muu ei tööta, oleme ausad.
Jumal tänatud failblogide ja tolle isotoopide eest.
Ajaringlus.
Ja siis on jälle see, et “polükroonne inimene tunneb end monokroonsest ühiskonnast ahistatuna”. (Loe: mul on sess ja see ei meeldi mulle, sest on kindlad kuupäevad, milleks tuleb miski ära õppida.)
Ülikool meeldib, a eksamid mitte. Bõrr. A mis teha. Eksamid ja ülikool on nagu mehed ja naised, vist – üksteiseta ei saa ja üksteisega ka mitte.
Aga üldiselt. Elu on lill.
Uitmõtted.
Mõnes mõttes mulle see meeldib, kui mõtted uitama hakkavad. Teisalt on see üsna häiriv ja… Tekitab probleeme. Ses mõttes, et Descartes oli päris tore mees, kes vormistas ära lause Cogito ergo sum, aga… Vahel on tunne, et just see mõtlemine kui selline, on see, mis tekitab oluorra, kus ainsaks üle huulte libisevaks fraasiks on See on keeruline. On, ja mis siis?
Aga praegu mõtlen ma selle üle, kas ma olen tõesti elus ja õnnelik vaid siis, kui ma olen kuhugi teel. Ses olukorras, kus kõik on üsna kindel ja stabiilne, kuid samas on teatav vabadus ja nn tahtlik juhuslikkus. Või isegi parem väljend, et lubatud ja soovitud juhus(likkus). Veider on see, et kui miskis suunas mõtled ja paned asja kuhugi aju tagariiuline ära, siis läheb veidi mööda ja keegi vastab. Võtad vastu otsuse X ja lepid oluorraga X, siis aga selgub, et soovi korral võiks asi olla hoopiski Y. Ja siis… siis hakkad mõtlema ja mõtled, et cogito ergo sum.
Üldiset tahaks kasutada James Blunti sõnu ja öelda et “Here we go again”. Mõnes mõttes. Teisalt tahaks asjadele läheneda kui Rincewind ja kõigest eemale joosta (loomulik olgu kaasas ka Pagas ja üldse pole tähtis see, kust ja kuhu joosta, aga et joosta! Kui teaks, kuis ladina keeles on jooksma, siis formuleeriks lause, et “Jooken, järelikult olen!”). Ja kolmandat moodi tahaks öelda ja mõelda, et oma sihtpunkti tunnen siis ära, kui ma seal kohal olen.
Täna seisin koju minnes sõbraga teelahkmel ja vestluses sain maha lausega, et Ma hakkan jälle meenutama oma näidenditegelast. Ja mis tuli vastuseks? Mis mõttes hakkad? Ega vist ei hakka jah enam midagi. Eks need tegelased (eranditega nagu igas korralikus reeglis) ole jah veidi minu moodi, aga eks ma ju kirjutangi neid veidi enda pealt. Või kirjutavad nemad mind?
Ja see, kuis on ladina keeles “Ma jooksen, järelikult olen”, on Curro ergo sum. Yahoo vastab kõigele.
Aga kõigele Yahoo ei vasta, nii et mõned asjad mõtlen ise välja. Kui ise ei mõtle, eks siis pean Hiri ja Pauliga nõu.
Ja nagu laulab klappides James Blunt:
“oo oooooo ooo ooo oo oooo…
I’m not calling for a second chance,
I’m screaming at the top of my voice,
Give me reason, but don’t give me choice,
Cos I’ll just make the same mistake again,
oo oooooo ooo ooo oo oooo…”
leave a comment