45 minutit.
P15.11.2009/ 17.00 / prii.- / Genialistide klubi kohvikus
SAHTLIST VÄLJA!
Hiri Müüripeal “45 minutit”
Lugemise valmistab ette Kaur Riismaa, loevad Tõnis Parksepp, Mehis Pihla ja Riho Meister.
Lugemisele tuleb noore Tartu näitekirjaniku iseenesest lihtne lugu – kaks meest jäävad ruumi kinni, ilmub kolmas ja teatab, et “Poisid, maailm saab otsa!”. Protsessi tutvustus ehk mis juhtub enne, kui aeg otsa saab. Ja füüsikud oskavad unistada ja kirjanikud polegi nii poeetilised ja Narr… Narr loeb aega.
Rohkem infot Noorte Teatritehase tegemiste ja sahtli kohta www.teatritehas.ee
Lõputu kohvijoomine.
Käisin eile Draamateatris vaatamas, et kuidas annab lõputult kohvi juua. Väga edukalt. Olgu sõda, olgu rahu, olgu üksindus, olgu kaksindus, olgu… Aga üks asi, mis jääb, on kohv. Mingisugust Tartu hõngu õhkus lavalt küll, kuid päris Werner on ikka päris Werner. Hakkasin selle üle mõtlema, et kas Alliksaar oligi nii ela ja edev nagu Teplenkov mängis? Esimese hooga oleksin Alliksaareks pakkunud toda Tõnu Oja tegelast. Aga teater on teater ja elu on elu, kuigi vahel tundub, et ega seal suurt vahet polegi.
Ennist kõndisin Teatriliidu poole, sest neil on parim raamatulett ja kui sa kogemata avastad, et vanaema on tudengit toetanud, siis… siis tundub loogilisem minna raamatupoodi kui Zavoodi. Zavoodi lähen niikuinii ka, aga… aga muu raha eest. Ja mis on Murphey seaduste kategooriasse kuuluv reegel? Kui sinul on kott raamatud täis, peab kingakonts alt ära tulema. Nii hõljusingi pool linna läbi nii, et “Uskuge mind, mul on konts täitsa all, te lihtsalt ei näe. Näete, konts on täitsa olemas. Mina küll usun!”.
Sõber kommenteeris, et poleks ma nii lobamokk, siis ta poleks arugi saanud, et mul kontsa pole. See vist ongi teatriime… See laterna maciga vms. Camera obscura ometigi mitte.
Vaatlusmärked dialoogivormis.
X: Mis on iroonia?
Y: Kui ühes kehas on koos küünik ja romantik.
X: Millal on aeg aeglane?
Y: Peale esikapidu.
X: Mis on armastus?
Y: Illusioon. Kokkuleppeline.
X: Mis on keefir?
Y: Elupäästja.
X: Mis on loomuvastane?
Y: Ma ei julge olla õnnelik.
X: Mis on paradoks?
Y: See, et kui kõik tundub liiga hea ja ilus, et olla päris, siis ma hakkan end saboteerima. Sest see ei ole ju võimalik. Ma…
X: Mis on…?
Y: …?
…
“IDentiteedi” otsingud Tartu Uues Teatris.
Igaühe elus on varem või hiljem hetk, mil otsitakse vastuseid küsimustele “Kes ma olen?” ja “Miks ma seda teen?”. Kui võtta teatrit kui elus organismi, siis on Tartu Uus Teater just selles hetkes, et küsib sellised üldiseid ja ausaid küsimusi. Omaette õigegi ju – millal veel küsida kui mitte teise (ametliku) tegevushooaja alguses?
Selles mõttes on tegemist huvitava juhuga, kus vorm ja sisu hakkavad üksteist mõjutama. Trupp on laval ja trupiski on oma positsiooniotsingud. Mart Aas on näidendi autor ja laval astub üles Režissöörina, Kristel Leesmend on kostüümikunstnik ja naine laval, Tõnis Leemets teeb heli ja on Raadiohääl, Raimo Pass on mitmes rollis. Ainuke, kes laval ja lavaväliselt topeltrollis üles ei astu, on peategelast mängiv Nero Urke, kes esitabki päris alguses mainitud küsimusi ja end otsib. Kogu trupp on usaldanud end salapärase lavastaja, H.H. Sankovsky kätte. Kes eelnevat juttu hoolikalt luges, saab ehk aru, kes mängujuht on. Samuti on teatav identiteediotsing omane ka taustajõududele – Ivar Põllu jagab end Uue Teatri korraldusliku poole ja lavastuse kunstniku rolli vahel, valguskunstnik Taavi Toom on üheaegselt valgustaja ja lavapoiss. Minagi ei pääse küsimiseta “Kes ma olen?”, sest ametlikult olen koos Liisiga rekvisiitor, kuid minus tõstavad aeg-ajalt pead minu teised rollid – teatriteaduse tudeng, vaataja, kirjanik… Ja ürita siis aru saada.
Tundub, et millestki sain aru. Tuleb valida sobivaks hetkeks sobiv roll. Selles mõttes on Raimo Passi tegelane universaalne “Elu ise”, sest tema astub pidevalt rollist rolli. Eluski elame ju erinevates seltskondades eri moodi. Tuleb tunnistada, et kui lavalt vaadata kellegi identiteedi leidmist, siis selgub, et tuleb tahtmine enese jaokski see välja mõelda, et kes ma olen ja mida ma teen ning miks. Selles mõttes, et laval öeldakse välja ka see, et ainuke, mis identiteediga seoses kindel on, on sinu nimi ja liik.
Aga seda, mis ei ole nii kindel, soovitan ma teil ise vaatama minna. Seda enam, et lisaks tekstilisele küljele on esindatud ka visuaalne külg, sest see, mis on laval, on ikkagi reaalajas toimuv film. “IDentiteet” on lavastus, mis on ühendanud endas teatri ja filmi parimad küljed – teatri olevikulise kohalolu ja filmi distantsliku kõrvaltvaate. Lisaks veel seos otse elust – kokku saavad Tartu UUS Teater ja Ekraani vastremonditud saal. Loogika tunnis ütles õpetaja, et miinus ja miinus ehk kaks ühesugust annavad plussi ehk selle vastandi, kas saaks öelda, et uus ja uus annavad kokku vana ehk selle igavese küsimuse “Kes ma olen?”
Seda, mis see on ja kuidas see on, tuleb ise näha ja otsustada, sest ainuke, mis on kindel, on nimi. Kõik muu on muutuv.
PS! Praegu kirjutatu puhul olen oma identiteediks valinud teatriteaduse tudengi. Rekvisiitor elab öösel ja päeval (proovis) magab.
Osades NERO URKE, KRISTEL LEESMEND, MART AAS, SULEV TEPPART, RAIMO PASS (Eesti Draamateater) ja TÕNIS LEEMETS
autor MART AAS
lavastaja H. H. SANKOVSKY
helilooja ja muusikaline kujundaja TÕNIS LEEMETS
kostüümikunstnik KRISTEL LEESMEND
lavakunstnik IVAR PÕLLU
Etendused Tartu kinos “Ekraan”
P25.10 (esietendus) kell 20.30
R30.10 + L31.10.2009 kell 19.00
P08.11 + R13.11 + L28.11 + P29.11.2009 kell 19.00
Uus vanasõna.
“Enne, kui inimestele jänest näitad, kontrolli kas jänes on ikka urus.”
Ja muide, Vanemuises olla hääd teatrit nähtud! Jutt käib siis “Kuningas Richard kolmandast“. Tudengid said võimaluse läbimängule minna ja mina sattusin ka ja… Kui asi lõppes, tekkis mul küsimus, et kui see on vaid läbimäng, mis siis veel päris etendus võib olla?
Kirjutan pikemalt, aga sisuliselt… (vaadates n-ö suurt pilti ja arvestades fakti, et mulle meeldis):
a) kuskilt kuulsin, et Anu Lambilt telliti uus tõlge. See on… väga hea. Keel on sujuv, nauditav, sõnamängud, ruumi mängule.
b) ma pole sel laval varem nii palju kirge ja elu näinud kui seekord.
c) lava- ja helikujundus töötavad loole ja sisule kaasa. Ainult paar värvi, peamiselt must, punane ja valge, metall, mõned detailid… Kõik see moodustab ideaalse (st ei hakka ise tähelepanu nõudma ja jätab ruumi sõnale) tausta ja mänguplatsi sellele kirele ning keerulistele inimsuhetele.
d) detaile oli veel, kuid nendest juba teinekord.
Mida ma siis öelda tahan? HEA OLI!
“Tüdruk” “Lahingus”
Masust ja muust hoolimata jätkub noorte autorite invasioon “Sahtlist välja!”, ikka kord kuus ja Genialistide klubis ja täitsa priilt!
18. oktoobril tuleb ette kandmisele Anete Kruusmägi kaks lühemat teksti – “Tüdruk” ja “Lahingus”. Need on lood poistest ja tüdrukutest ning asjadest, mis aja möödumisest hoolimata ei muutu.
Anete on noor maailmakirjanduse tudeng, kellele meeldib kaameraga ringi käia. Talle meeldib ka jäätis, valgus ja teater. Nagu kommenteeris näitleja lugemisproovis: “Tema ideaalne töökoht oleks valgustaja teatris, kus saab jäätist süüa.”
Lugemise valmistab ette luuletaja Joanna Ellmann, loevad Marite Butkaite, Kaur Riismaa, Karl Marken , Riho Meister ja Kristina Viin.
Lugemine toimub 18. oktoobril kell 16.00 Genialistide klubi kohvikus, Tartus. Sissepääs prii.
Rohkem infot Noorte Teatritehase tegemiste ja sahtli tuleviku kohta aadressil www.teatritehas.ee
Pingviiniline allegooria.
Peale seda, kui pingviin oli poest välja astunud ja endale uue elevandi soetanud, seisis pingviin keset tänavat ja karjus täiest kõrist: “Mea culpa!”
Edasi pingviin enam ei karjunud ja muigas omaette, kuidagi kurjakuulutavalt muigas. Kõndis mööda linna ja lubas, et tema käest ei pääse ükski elevant. Selles mõttes, et… jah, pingviin on süüdi, talle meeldivad elevandid, kuid mis siis ikka – midagi peab siin elus ju meeldima ka.
Pansomõtted.
Viimasel ajal on üheks lugemismaterjaliks olnud Panso päevaraamatud. Noh, pigem sirvimismaterjal, aga.. Aga kokkupuude kultuuriga seegi. Aga mida ma mõtlema hakkasin, oli see, et…
Midagi ei muutu. Selles mõttes, et loen mingeid katkendeid ja tunnen mõtteid ära. Mõtteid, olukordi, asju… Selles mõttes on huvitav, et Panso kirjutas viiekümnendatel, mina olen kahekümne esimese sajandi esimese kümnendi lõpul. Ja mõtted on samad.
Aga üldiselt… Üldiselt… Elagu elu, mis põletab rinda!
…ikka veel pole midagi lisada.
Järjekordselt tahan tõdeda, et maailm on veider paik.
Tänane tund möödus üsnagi positiivses mõttes. Sain teada, et 35 minuti jooksul jõuab ära teha kohustusliku ülesande, vaadata Raeplatsil torne, võtta Vallist üks millimallikas, Loitsust üks elevant ja naasta algpunkti.
Mott.
…ja midagi ei ole enam lisada.
Mõnel hetkel on tunne, et hõbekandikul kandub ette kõik, mida ühel või teisel moel eitanud olen. Mine võta kinni mida see tähendab.
Teistpidi tundub, et praegu on järjekordselt miski maailmaga leppimise periood. Niikaua naudin kuniks seda on. Viriseda jõuab alati. Alati ja põhjalikult.
Aga homme hakkab kool. Noh, esimene kool on juba kuu aega peal, aga see teine kool hakkab homme. Naljakal moel on mul homse osas palju suurem ärevus sees kui n-ö päris kooli esimeste päevade/loengute asjus. Ideaalis peaks nn oma rebased kah saama ja… Aga eks näis.
Mulle jäi jälle Panso raamat ette. Aeg-ajalt sirvin. Ja endiselt, elagu elu, mis põletab rinda. Praegu ringlevad tsitaadid peas, mõnes kunstiteostest, teised päris elust. Segadusse ajavad mõlemad, mõned mõnusalt ja teised ebameeldivalt.
