Nelja ja poole aasta jooksul on toimunud areng. Jumal tänatud!

Laias laastus saab öelda, et ma elan  üksi. Kuid köögilaud on ikka kaet’ nelja kruusiga. Nädalavahetusel käisin ühikanaabril külas. Täna vaatasin oma nelja tassi. See ühika kruuside turvasüsteem on endiselt sees (see tähendab seda, et loputad tassi ära, kuid kõik parkained ladestuvad aegamööda tassi seinale. Ise julged juua, teised mitte.) Aga see töötas. Vanale koerale uusi harjumusi nii kergelt ei õpeta. Eriti neile, kes oli oma kindel tass ja kes oli võimeline teise toa uksel järel käima. Tassil, noh.

Sain paar vahetusepäeva ära vahetada. Laias laastus tähendab see seda, et tunnen end eriti väljapuhanuna ja üpriski eluga rahul. Täna tõusin üles – uni läks ära. Tagasi ei tulnud. Hakkasin raamatut lugema. Võiks öelda, et see meeldib mulle.

Teisipäeval käisin Genklubis kinos. Näidati Luxfilmi “Mis iganes, Aleksandrit!”. Film, mida vaatasin vastse keskkoolilõpetajana. Film, mida vaatasin peale kolme esimest nädalat ülikoolis. Film… Mida ma nüüd uuesti vaatasin. Teise nurga alt. Südant soojendas endiselt, kuid teise nurga alt. Mõttemaailmas on toimunud mingisugune muutus (väga tore avastus, muide). Ja taaskord avastasin, et midagi vaadates painab mind alateadlik struktuurianalüüsimise vajalikkus.

Esmaspäeval aga nägin lisaks lauamängude kõrvale ka sõpra, kes uuris, et miks ma ei kirjuta. Ei osanudki midagi öelda. Ainult põrandale vaadata ja pilku peita. Tema öeldust tekkis sadistlik ja massohistlik mõte, et äkki paneks Pauli proosavormi. Võiks ju proovida. Kui seda metsa ees ei oleks…

Ja kui tuleb varasuvi (või oleksõigem öelda südasuvi?), siis proovin taas seda ust kraapida, mis viib kuue sambaga hoonesse. Peab uurima, et mis nende reformidega ette võetakse. Kui jääbki nii, et X arv punkte semestris ja summaarset arvestust ei toimu, siis… Noh, siis ma mõtlen edasi. Aga viimase kahe nädala jooksul avastasin, et mulle täitsa meeldiks seda teha, mida ma mõtlen, et võiks teha. Aga jah, see X punkti semestris on see asi, mille asjus ma kahtlen. Mulle pigem meeldis artikkel miskis üliõpilaslehes, et näiteks kümne või viieteistkümne aasta pärast on enamus üliõpilasi nn keskmisest eristunud ja pigem nn eriprogrammil (töö, elu, jms).

Ütlen ausalt, et kuigi hetkel töötan poole kohaga oma erialal, siis see oli ikkagi õige otsus lõpetada nelja aastaga. Minu näol polnud tegemist ehk kõige ideaalsema ja eeskujulikuma tudengiga, kuid see-eest oli aega rahus praktikat koguda ja tagaruumides kolada. Sekka võtta aineid ka kõrvalteaduskondadest ja kuulata selliseid kursuseid, mille kohta võiks öelda lühidalt  ja lihtsalt – silmaringi avardavad ja ei midagi muud. Kas ma olen selle poolest halvema hariduspagasiga? Arvan, et mitte.

Me igapäevast huumorit…

… anna meile tänapäev.

Täna sai taaskord tõestuse see, et kõige ehedamat huumorit pakub siiski elu ise. 

Selle juures hakkasin ma taas mõtlema selle üle, et asjad, mille ma olen nn otse elust maha kirjutanud, on saanud märkmed stiilis, et “sellist asja annab ikka välja mõelda”. Nagu naljad sünnivad otse elust, sünnib ka kõik muu. Töö, armastus, vaba aeg – ikka otse elust!

Eelmine nädal ühendas mul lõpuks ära, miks plekkpurgis Alexander ei mahu pooleliitrisesse klaasi ja täna ma sain peale nelja kuu pikkust katseaega teada, et me telefonil on ka lühike mälu. 

Ja nii edasi.

Pakun, et paar päeva veel ja ma naeran. Kuid hetkel ei aja veel naerma. Vähemalt mitte väga. Praegu paneb lihtsalt ohkama ja vahutama.

Norisin tuttavat. Et lähen laupäeval klubisse X. Möödaminnes ütles aga isik Y, et laupäeval esineb kohas Z bänd W ning isik Q mainis, et ehk alustab bänd esinemisega kell N + 1.  Ja mina kui paadunud romantik tulen nii ehk naa ju sinna. Eks see ole tõsi. Nagu mainisin – mul on olemas uus kleit, kuid mitte kindlat sündmust, kus seda kanda. Aga kuna mul on geenides leida ideaalne vabandus kakupausi pidamiseks, siis leiab ka vabanduse kleidi kandmiseks.

Ja kes soovis antud postitusest leida sügavat mõtet, siis kahjuks pean kurvastama teatega, et tegemist on fragmentaarsete fragmentidega.

Kuule.

Ei kuule.

Marsile?

Jupiterile!

Kaugemale kui Pluuto!

Kuhu ja mida, millal ja miks, kas ja kuidas.

Jah või ei, või hoopiski võib-olla.

Loen teoreetilist kirjandust. Viies talvkevad ja pole eksameid, kuid siiski on tunne nagu oleks korralik annus sessi.

Varsti läheb valgemaks. Sammhaaval ja tasapisi, nii möödaminnes mööda.

 

Varblane, viidinglik.

Kuskil viimased poolteist nädalat on mul töö juures tihtipeale meelde tulnud see Viidingu luuletus ühest varblasest ja kaubahallist.

Meilgi lendab üks ringi. Pidasin plaani kinni püüda, aga lind om ikke targem. Kui alguses paistis too pisike tegelane üsnagi hirmunud ja segaduses, siis praegu näib, et poiss (või hoopiski tüdrik?) on olukorraga üsnagi ära harjunud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopiski sellest, et see linnuke tundub oma päriselust ja -kontekstist nii välja rebitud. Istub teine mingil puust karkassil, mis toetab kapitalistliku turumajanduse olemust täielikus tehiskkeskkonnas. Ja ometigi ta saab hakkama. Oma keskkonna väliselt. Ja ehk räägib kunagi oma poegadele, et küll nooruses sai alles nalja tehtud. Ühel päeval vast pääseb välja. Või tuli niisama sooja? Tundis kino ja pähklileti ja toidupoe kerglast võrgutust? Või…

Olen ma ise ka varblane, kuskil kaubanduskeskuses?

Hooaeg on avatud!

Eile sõin selle hooaja esimese mandariini. Oli teine päris maitsev. Nagu ka sellele järgnenud teine ja kolmas ja… Pärast lähen poodi ja muretsen veel mandariine. Nagu korralikule eestlasele kohane – muretseda ja mandariine mugida.

Taaskord muigan selle üle, et praeguse töökoha üks pluss on see, et kui tekib vajadus, siis on taskust võtta mitmekülgne tüüpide galerii. Kohtab igasuguseid, nagu öeldakse. Ja alati isegi mitte selle tähenduse halvas mõttes. Arvestades seda, mida ma tulevikus üsnagi täiskohaga teha soovin, siis on see vajalik. Inimesi vaadelda. Tundma õppida. Jälgida. Salvestada. Ja selle kõige juures proovida käituda eetiliselt, et mitte kellelegi liiga teha. Aga nagu öeldakse – ma näen teid.

Hetkel on mõttes ka pesauuendus. Miski häirib ja see miski eeldaks mööbli ümberliigutamist. Siis, kui kõik on peas paika jooksnud, et kuhu miski peaks minema ja kuidas on mugavam olla ja… Nagu lahendaks keerulisemat sorti matemaatikaülesannet.

Ja nagu me teame, siis mina ja matemaatika ning mina ja loogika pole omavahel maailma suurimad sõbrad. Vähemalt mitte need tavapärased variandid.

avameelselt novembrist.

ühe sõbraga oli meil pikka aega parool, et “jälle on ta käes, see august”. täpset sõnastust enam ei mäleta, kuid mõte oli sama. võib öelda, et see kehtib ka novembri kohta. jälle on ta käes.

mis teeb novembri eriliseks? maeitea. ehk see äraleierdatud fraas, et käes on hingedeaeg ja kuna on esimesed külmad ja ligihiiliv pimedus, siis kõige selle toimel tahaks lihtsalt kodus istuda ja elu üle järele mõelda ja… kõige pimedam pidi olema enne koidikut. koidik ehk talvine pööripäev, mil päevad hakkavad taas valgemaks minema, on alles kaugel, kuid see tähendab aga seda, et ligi hiilib sujuv pimedus.

mõneti on see justkui üks tumedasilme mees, kes sind tasapisi võrgutab ja kelle ulmale soovid vastu panna, kuid samal ajal sisimas tead, et ta saab su igal juhul kätte. ja ühel hetkel sa langed. ehk on asi selles. või on muus? maeitea.

vaatasin kalendrisse ja mõtlesin, et miks mus pesitseb see vaikne rahutus. november. täiskuu. pimedus. samas mõnus melanhoolia ja vestlused inimestega, kellega pole kaua kokku saanud ja kõik see muutub järsku taas väärtuslikuks. kõik see, millest ühel hetkel sai väga kinni hoitud ja mitte lahti lastud. ja nüüd on see muutunud. ja hakkab vaikselt kohale jõudma.

novembrist on räägitud. olen sattunud palju raamatupoodidesse ja valmistunud nendeks hetkedeks, kui tõesti tahaks talvel kodus istuda. kas vabatahtlikult või lumevangis, aga olla. lugeda. mõnuleda. ja lasta end tasapisi võrgutada. aeglaselt, mõnusalt, kirglikult.

Pühapäev, meeldiv päev.

Sõbrad tulevad vahetustega Tartusse. Üks tuli eile, lahkus, magasin kaks tundi ja ütlesin teisele tere. Meeldiv.

Viimase paari nädala jooksul olen end harjutanud sellega, et sel sügisel hakkasin istuma teisel pool lauda. Elu on huvitav. Mõnes mõttes saab isegi taaskord targemaks, sest teistele materjali õpetades tuleb ka endal asjad taaskord meelde tuletada ja vanad umbekasvand rajad üles leida.

Annan teada ka sellise asja, et 8. detsembril kell 11 leiab Võru Linnateatris aset esietendus. Nimeks “Pegasus, sõpradele Paul”. Autoriks Hiri Müüripeal, lavastajaks Tarmo Tagamets. Mängivad Võru Linnateatri näitlejad ja Võru Draamastuudio. Rohkem infot leiab Võru Linnateatri kodulehelt. Nagu öeldakse – kohtumiseni!

Optimistlikult vaadates.

Hetkel olen isegi päris rahul sellega, et see nädal saab end taaskord ogaraks töötada ja mõne üksiku vaba tunni kulutada muudele tegevustele. Arvestades, et see sügis on ikkagi elumuutuste tähe all kulgenud, siis mis võiks olla veelgi parem vahend liigse mõtlemise vastu. Öeldakse ju, et inimene harjub kõigega ja kui ma juba ükskord harjunud olen ning taaskord aega on, siis pole vast mu esimene reatsioon pidev uni ja isiklike mõtete ketramine n+1 korda (kuubis).

Ja nii nõmedalt kui see ka kõlab, siis peale pikki aastaid pidevat vaimset tööd on päris tore päev otsa ringi joosta. Mitte et mul mõelda ei meeldiks, aga ma kaldun seda tegema liigsügavalt ja liigpalju. Aga mis siis ikka. Tuleb ju ikka leida positiivset ja mitte jääda mõtte juurde, et on liiga palju tööd ja vähe aega.

Klaas on pooltäis. Alati.

Eelmine nädal guugeldasin ja leidsin poolkogeata ühe hää uudise. Jagan seda siis, kui asi lähemale jõuab ja juba on nagu põhjust. Eelvihjena ütlen, et broneerige endale 8. detsembriks hommik Võrus. (Nagu aru saate, siis on praeguse lõigu mõte pinge üleskruvimine, nagu ühele korralikule dramaturgile kohane.)

Kassi tahaks võtta. Aga ei võta. Enne käisin aeg-aalt LP-l ja tema kassil külas, kuid see isik  on mõneks aastaks muudel territooriumitel. Tuleb endale uus kassiga sõber leida. Noh, seniks kuni on olemas oma isiklik pesa ja oma personaalne kass.

Ja juba mõnda aega on olemas selline koht nagu uuslooming.wordpress.com ehk ühe seltskonna vaba mõtte- ja kirjutuslava, kus teemad varieeruvad käisin-eile-teatris kuni Stückemarkenil esindatud näidendite tutvustusteni, rääkiata üldfilosoofilistest mõtteäikudest.

Tuulte pöörises.

Draama festival on selleks aastaks edukalt üle elatud. Imestan mõneti siiamaani, kuidas õnnestus nädalaga teha 7 tööpäeva erinevates kohtades. Oma valik, kuid ikkagi. Eilse veetsin see-eest mõnuga magades.

Festivali programmist ja nähtust jäid kõige eredamalt pinnale ZUGA “Kohe näha, et vanad sõbrad” ja Rakvere Teatri “Tuulte pöörises”. Mõlemas oli emotsioon ja atmosfäär, mis mingid asjad mus eneses paika loksutas ja temaatiliselt olid mõlemad samuti mokkamööda. “Idiootidest” ei oska ka hetkel veel midagi arvata, minus võitleb teatrivaataja ja teoreetik. Eks näis kumb peale jääb.

Samuti õnnestus ka Drakadeemia esimene lugemine reedel, kus ette kanti Mari-Liis Mägi “Need, kel pole trakse”. (Selle eest suur tänu ka TÜVKA teatritudengitele, kes kaasa hüppasid ja praktilise töö ära tegid!) Neljapäevane näidendivõistluse laureaatide väljakuulutamine tegi südame soojaks ja sõprade pärast om hää miil. Huvitava vahemärkusena tooksin välja selle, et viimased kaks suuremat näidendivõistlust (see aasta ja 2010. a noorte- ja lastenäidendivõistlus) on esikohal omanud kirjutisi, mis on kas pealkirjas või sisuliselt seotud elevantidega. Paneb täitsa mõtlema, eks ole.

Siit ja sealt olen kuulnud, et tulevane talv ja eesolev sügis toovad endaga kaasa muutusi. Just nagu oleks kõik kohad ǘlikoolilinnas otsustanud, et nüüd on aeg. Aeg olla muutuste tuultes ja pöörises. Tuleb huvitav aeg.

Kuulutan järgmise nädala festivaliks.

Esmaspäeval saab ametliku avapaugu järjekordne DRAAMA. Nädal täis teatrit ja teatrit ja… Kas ma teatrit juba mainisin?

Ka see aasta ilmub paberkandjal Draama häälekandja. Kuuldavasti panustan mõne reaga ka minagi.

Reedel toimub festivali klubis ehk Vilde lokaalis kell 15.00 Drakadeemia esimene lugemine, kus ettekandmisele tuleb Mari-Liis Mägi näidend “Need, kel pole trakse”. Eelmisel aastal toimunud laste- ja noortenäidendivõistlusel äramärgitud töö, muide.

Teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval toimuvad Tartu Linnaraamatukogu saalis avalikud kõnetunnid, kus diksuteeritakse erinevatel teemadel alates tabudest ja väärtustest lõpetades näitekirjaniku rolliga tänapäeva teatris ning teatrist, mis on mõeldud noorele vaatajale.

Loomulikult ei tasu unustada erinevaid lavastusi, mida lõpuks saab ülikoolilinnas kaeda. Kindlasti proovin vaatama jõuda Siim Nurkliku kirjutatud “Kas ma olen nüüd elus” Eesti Draamateatrilt. Põhimõtteliselt on kas festivalietendust vist viimased võimalused üldse seda asja kaeda. Nii et tuleb joosta, soovitavalt kiiresti. Samuti ootan huviga ZUGA “Kohe näha, et vanad sõbrad” ja Rakvere Teatri “Tuulte pöörises”. Ja Von Krahli “Idioote”. Ära ei ütleks ka kunstpisaratest ja -verest (Rakvere Teater “Kunstveri ja -pisarad”). Ehk jõuan seekord rohkem teatrisaali kui eelmistel aastatel.

Festivali asjadega saab täpsemalt tutvuda kodulehel www.draama.ee

Ja mulle jõudis just kohale, et järgmine nädal sisaldab endas seitset tööpäeva selle sõna erinevates tähendusvarjundites. Kuid kuuldavasti peaks olema huvitav, hariv ja lõbus.

Ja et vähe sellest, et kohe algab festival, on pühapäeval ehk 04.09 septembris ka Noorte Teatritehase uue hooaja algus. Koos etenduse ja peoga. Herr Tormi Torop astub kuuldavasti lavale (loodetavasti ilma känguruta, sest tegemist on ju ikkagi võõrliigiga) ja õhtul hiljem saab tantsu keerutada. Valin juba piinlikke noorpõlvelugusid välja. Kõik see toimub Genialistide klubis ja sissepääs minimaalsete hüveühikute eest. Nalja peaks see-eest saama maksimaalselt. genklubi.ee ja teatritehas.wordpress.com.

Tundub, et taaskord on sügis saabumas – linna vallutab teatrifestival, kuskilt ilmuvad välja kõik maailma rebased ja vaikselt hakkavad inimesed mõtlema kartulivõtule.

Suvest sügisesse.

Igal aastal on üks konkreetne päev, mil tundub, et maailma on vallutanud sügis. Tundub, et see aasta on see päev täna. Hommikul polnud midagi, kuid õhtul töölt välja astudes oli tunne, et kuskil on  ära käinud üks klõps ja suvesoojus on lõplikult kadunud. Õhk on muutunud kargeks ja lõhnab teistmoodi, alles vihjates sellele, et midagi hakka kolletuma ja varsti on aeg endale soe tekk üle pea tõmmata. Tihtipeale ka koos soojaveepudeliga.

Koos sügisega on taas mu sisse pugenud veider rahutus. Teha on ja magada saab, kuid miski vajab paikaloksumist ja otsimist. Nagu see, kui käin paar nädalat ringi, et leida lõpuks mingi maitse, mida keelenäsad taga ajavad. Ja avastada, et tegemist on sinepiga. Tuleb meelde Pipi koos oma spungi otsimisega. Kui näen, siis tean. Samamoodi proovin hetkel toas mööblit paika loksutada. Et mis kuhu ja kuidas. Baldahiin tuleb niiehknaa. Siis on olemas see nurk, kuhu talvel ära kaduda.

Küünlaid ja uut tekki on vaja. Õmblusmasin võib veel oodata, kuid ühe hetkel saabub ka see päev, kui on vaja vanad asjad kokku traageldada. Ja ehk avastada, et õmblused peavad. Seni koon. Ja heegeldan. Kuniks aega on. Kui suurem osa kirjanikke ütlevad, et õige on elada nii, et ei möödu ühtegi päeva ilma reata, siis ma nõustun. Keegi pole öelnud, millistest ridadest me räägime.

Valikute küsimus.

Ükskõik mida mõelda, eriti kui pikalt mõelda, siis on tihtipeale vastus üsna lihtne – küsi otse ja sulle vastatakse. Aga et jõuda küsimiseni või teemapüstitamiseni, vot see… võtab tihtipeale palju aega. Mõnes mõttes on ka see küsimus, et mida siis teha kui on liiga palju valikuid. Kõik pakutav tundub päris hea ja… igaühel on oma pluss ja… No mida siis teha?*

Inimesed valivad tihtipeale kollased salvrätikud, kui on valida kas rohelised või kollased.

Ma avastasin, et mul on peale kuutteist aastat esimene koolipäev, mil ma kooii ei lähe. Kui mõned aastatd tagasi kirjutasin siinsamas, et võtsin uut kooliaastat vastu Zavoodi ees, siis seekord ma olen tööl. Naljakas. Homme on vaba päev ja saab välja minna. Esimest koolipäeva tähistama. Nii palju noori ja nii vähe aega.

* Seisan mina jäätiseleti ees ja mõtlen, et mida võiks võtta ja mida jätta.