JUUMI festivali töötoad Tartus.

Pärmivabrikus ehk Kultuuritehases ehk heas lapses, kel on mitu nime, toimuvad JUUMI festivali (29.05-07.06) raames erinevad töötoad. (Pikk tn 58, Tartu.)

T 02.06 kell 13.00 Pärmivabriku saalis.
“Sahtlist välja!” kirjutamise töötuba
Juhendab Noorte Teatritehase “Sahtlist välja!” sarja projektijuht Marite Butkaite, kes õpib ka Draamakirjanike Akadeemias ja Tartu ülikoolisteatriteadust.

Väga paljud kirjutavad luuletusi, väga paljud kirjutavad proosat, väga paljud kirjutavad blogisid. On mõned, kes kirjutavad näidendeid.

Õpitoas on hea võimalus tutvuda sellega, mis on näidend, mis on stseen ja millised vabadused-piirangud selle formaadiga kaasnevad. Töötoas räägitakse sellest, mis on teatritekst ja tehakse erinevaid kirjutamisharjutusi. Eesmärk on see, et iga osaleja kirjutab stseeni, mis soovi korral kantakse ette 7. Juunil kell 16.00 Genialistide klubi saalis, kui toimub Noorte Teatritehase “Sahtlist välja!” sarja selle hooaja viimane üritus.

Õpituba kestab umbes kolm tundi. Kaasa võtta avatud meel, mänguhimulisus ja paar pastakat.
Osalejate arv: 10.

Õpitubadesse on piiratud osalejate arvu tõttu vajalik etteregistreerumine: helen@kultuuritehas.ee

Peale kirjutamise on ka muid asju – saab õppida, kuidas lendlehti trükkida ja kuidas lampe teha ja… Igasuguseid toredaid asju on. Osalejate jaoks täiesti tasuta ka, nii et inimesed – õppige mitteakadeemilises keskkonnas toedaid asju!
Pikem info http://tartu.kultuuritehas.ee/ kodulehel. Kohtumiseni!

Tõde? Mis tõde!

Kõik teavad ütlemisi selle kohta, kus peitub tõde. Kord peitub ta veinis, kord vaidlustes, kord hoopis kellegi voodi all. Mõnel kavalamal inimesel ka põrandalaua all. Lõpuks tekib küsimus, kus kurat ta siis ennast peidab?

Täna jõin veini ja vaidlesin ja… ja tõde ei paistnud kusagilt. Umbes nagu Andres, et tööd tegi, aga armastust ei tulnud. Või ta lihtsalt ei näinud? Ma ei tea.

Üldiselt… Üldiselt on nii, et umbes poolteist nädalat ja siis võib ennast enam-vähem jälle normaalsete inimeste kilda lugeda. Vist. Loodetavasti. Ma siiralt loodan.

Sess ja talv on selles mõttes sarnased, et ma tean iga aasta, et nad tulevad, kuid ikka saabuvad nad ootamatult. Samas ma tean väga hästi, et kiire ja närviline sess on hind, mida ma olen nõus aeglase semestri eest maksma. Ses mõttes, et esimesel kursusel esimese sessi ajal istusin enne eksamit 3-4 päeva kodus ja vaatasin piinliku täpsusega kogu materjali üle ning tegin seda kõike äärmiselt närvitsedes. Hiljem sain aru, et kiirelt õppides suudan vajaliku materjali kiiremini välja filtreerida (pole aega omi mõtteid mõelda) ja kerge närv on niikuinii mängus, nii et las siis pigem asja eest.

Ja veidi veel ja ma saan öelda, et ma saan aastaseks. Mõnes mõttes on see äärmiselt huvitav suurelt ja täie mõistuse juures olles (mõiste kuis tahate) tähistada oma esimest sünnipäeva. Lõhnab pähklikoogi ja pannkookide järgi. Vast tuleks üks elevant ka osta. Nii… igaks-juhuks. Või siis mitte ja vaadata, kas mõni leiab mind ise üles? (Niikuinii istub kuskil Toomemäel sirelivõsas üks elevant, kes ainult seda ootabki, et ma tollest sirelivõsast mööda läheksin.)

Peaks Toomemäele jalutama minema.

Must kass ja valge kass.

On… reede õhtu ja sa kõnnid Oa tänavat mööda linna poole. Sulle tuleb vastu must kass. See ei tekita erilisi küsimusi, sest mustad kassid jalutavad ikka ringi. Hiilivad mõne majanurga taga, ootavad kuni sa jõuad piisavalt lähedale ja astuvad sirge sammuga üle sinu tee. Nii, ikka juhtub.

On… laupäeva esimesed tunnid ja sa kõnnid Herne tänavat mööda kodu poole. Sulle tuleb vastu valge kass. Kuskil seal Herne ja Kartuli nurgal umbes. Ta päris tihti tuleb seal vastu. See valge kass, ma mõtlen.

Mustade kasside kohta räägitakse üht, kuid mida räägitakse valgete kasside kohta? Kui asi taandada vastanditele, siis valge kass peaks tähendama õnne ja lootust? Eriti siis, kui ta sulle vastu jalutab.

Kui hüljata kõik üritused midagi tõlgendada, siis võiks öelda, et see, kui kass vastu tuleb, ei tähenda mitte midagi, sest kass tahab ikka jalutada ja kui sa oled punktist A teele punkti B, siis täiesti juhuslikult võid olla sina see, kellega tee ristub. Paratamatult ju. Kui kaks subjekti on teel punktist A/A’ puntki B/B’, siis võib juhtuda, et nende teed ajahetkel X lihtsalt ristuvad. Aga kui subjektiks oled sina ja must kass, siis vist ei taha, et trajektoorid ristuksid ajahetkel X.

Aga üldiselt. Üldiselt on huvitav. Taevas peab võitlus taevaga ja mina iseendaga. Taevas teeb mürisevat häält, mina muigan poolkavalalt, sest mingid mõtted on selgeks mõeldud. Või lihtsalt vaatan lage ja tunnistan endale asju, mida ma eriti tunnistada ei taha. Aga ükskord algab aega…

“Paki kola kokku.”

Eile tõestas kiirrong järjekordselt seda, et ta on oma nime vääriline – seisis ainult tund aega ja ootas rööpa parandamist.

Hiljem oli Pirogovil üks suur ja õitsev põõsas, mis on nagu suur ja roosa pilv keset rohelist rohelust.

Ja mõneti tuleks ära keelata kääritatud või kangestatud joogid ja analüüsiv meel. Mõneti mulle lihtsalt ei meeldi, millistele järeldusteni ma jõuan. Aga kui vahepeal magada ja uuesti mõelda, paistavad asjad juba veidi teistmoodi. Aga lihtsalt korraks lööb mingid asjad mulle omaselt must-valgelt ja lootusetult selgeks.

Lisaks mõtlesin välja ka selle, et kohati tahaks mõnele inimesele karjuda, et viimane aeg on oma kola kokku pakkida ja mu südamest välja kolida, sest üürileping on juba ammu-ammu lõppenud ja tahaks mõne teise sinna tuppa kolida. Ja samas ma tean seda ka, et see, et mõni veel ikka omas toas elab, mis enam tema tuba ei ole, on mu enda “süü”. Tuleks vist karmimaks majaomanikuks hakata. Või südameomanikuks, st.

Laupäev… Laupäeval nägin igas mõttes suurt kontrastide maailma, mille nimeks on linna prügimägi. Mõnes mõttes ääretult sürr ja ääretult kurb keskkond igas mõttes. Sa oled seal, igalpool on suured prügikuhjad, mis aeg-ajalt tuules ringi lendlevad, kuskil on paar musta lindu ja kõige selle taustaks on suured rohelised metsad ning Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Lisaks on kuskil kõrge liivaküngas, mille tipus on mõned kunstlilled ja toigas, mille tipus on nuku pea.  Kui kõik see kokku panna, siis hakkad paratamatult asjade üle mõtlema. Selle üle, et kui palju prügi tegelikult toodetakse ja kui palju seda ära peidetakse ja tehakse nägu, et seda pole. Selle üle, et kui õnnelik tuleks tegelikult selle üle olla, et katus on pea kohal. Selle üle, et kontrastid saavad sind igaltpoolt kätte. Selle üle, et…

…et tuleks rohkem maailma vaadata.

Rongiaknast sõitis mööda palju põlde, kus oli palju kollast. Kuskil õitses raps, kuskil õitsesid võililled ja muutsid oma kollasusega terve põllu kollaseks. Tuli tahtmine lähiajal kuskile jalutama minna, kus on palju võililli ja vähe märke linnast ning lihtsalt ennast aasale pikali visata ja taevasse vaadata. Ja vaadata. Ja vaadata. Ja vaadata ja olla ja vaadata ja olla ja olla ja vaadata ja… Unustada ära kõik, mis ei puutu hetkesse nüüd ja praegu.

Sahtlid ja kummutid ja…

Vahel on tunne, et on kergem maailma vaadata, kui on iga asja jaoks oma sahtel kummutis. Raskeks läheb siis, kui üks asi sobiks mitmesse sahtlisse. Ja eriti raskeks läheb siis, kui on vaja välja möelda, mida üldse alles hoida. Ja sedagi, mida sahtlist välja võtta. Pühapäeval sai sahtlist välja võetud ennast. Ja teisi. Ja asju. Ja joostud läbi maraton. Aga see selleks.

Üldiselt on nii, et esmaspäeva hommik on alati sinine. Peaaegu iga kord. Seekord lisandus sinisusele ka see, et silmade avamisele järgnes mõte, mis kokku koondades oli umbes selline: “Miks kogu mu keha valutab?” Lõpuks mõtlesin välja, et närviline olles ma värisen ja kui väriseda umbes 24 tundi järjest, siis… siis vist võivad lihased valusad olla küll. Nii et tuleviku tarbeks – mina  seal viimases reas olen värisev dramaturg.

Supilinn on hommikuti ilusalt ilus. Aeg on ebameeldivalt meeldivalt voolav.

***

X: “Vahel tuleb viina võtta, et saaks asjadele kaine pilguga vaadata.”

Y: “Ja elu pakub alati klaasi halba veini, millele ei taha ei öelda.”

X: “Ja vahel tuleb lihtsalt olla, et jaksaks hiljem keeruliselt olla.”

Y: “Alati leidub mingi kanal, kuhu jõgi voolab.”

X: “Vahel tuleb lihtsalt vooluga minna.”

Y: “Ja voolata.”

X: “Jah, voolata.”

Draamakirjanike Akadeemia tuleb “Sahtlist välja!”

Juba sellel pühapäeval ehk 17. mail kell 16.00 Genialistide klubi saalis.P

Toimub “Sahtlist välja!” sarja kolmas esimene lugemine, mis seekord on Draamakirjanike Akadeemia ehk Drakadeemia eri. See on ideaalne võimalus tutvuda kaheksa inimesega, kes sügisel Siret Paju juhtimisel asusid avastama teatritekstide maailma – Eesti teatri värske veri otse peo peal!

“Sahtlist välja!” on Noorte Teatritehase kõrvalharu, mille eesmärk on leida ja tutvustada praeguse noore Eesti mõtteid ning propageerida näidendite kirjutamist noorte hulgas. Drakadeemia on Siret Paju loodud keskkond, kus saavad kokku need, kel on tahe kirjutada ja mõttekaaslasi leida, avastada, mis on loovkirjutamine ja läbida sammhaaval näidendi kirjutamise protsess. Sel pühapäeval on need kaks asja koos ja korraga.

Legendaarse esimese lennu moodustavad Kerli Adov, Jaan Aps, Liis Lukk, Hiri Müüripeal, Siim Nurklik, Kaur Riismaa, Mari Tammar ja Sash Uusjärv. Maikuu kolmandal pühapäeval loetakse ette lühipalasid, mille on lugemiseks valmis seadnud Viljandis lavastajaks õppiv Helen Rekkor. Loevad Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid, arvamust avaldavad kirjanik Urmas Vadi ja harrastusteatraal Keiu Virro.

Tõotab tulla rosinaterikas üritus nii teatrisõbrale kui ka teatripraktikule. Lisaks lugemisele toimub sel päeval muudki – kell 20.00 Genialistide klubis toimub ka Noorte Teatritehase uusima lavastuse “Erak ja Kuuevarbaline” etendus (Pelevin/Peep, mängivad Martin Liira, Martin Tikk, Kaija Maarit Kalvet, 60 minutit, 25.-).

Hooaja viimane “Sahtlist välja!” toimub 7. juunil kollaažlugemisena, kus loetakse ette mitmete noorte autorite lühipalad.

Sahtlist tullakse välja kell 16 Tartus Genialistide klubi saalis ja sisse pääseb priilt.
Värske info Noorte Teatritehase kodulehel www.teatritehas.ee ja drakadeemikute kohta saab infot aadressil www.teatritehas.ee/drakadeemia.html

Tule ise ja võta sõber ka kaasa!

Looja/Hävitaja.

*Sa kõnnid Jakobi mäest üles ja sa tunned, et kakskümmend kolm ja pool minutit veel ning sa kukud katki. Ainult, et möödub kakskümmend kolm ja pool minutit ja sa mõtled jälle, et kakskümmend kolm ja pool minutit ning sa kukud katki. Ainult, et…

Kunagi oli üks film Picassost, mis kandis vist pealkirja “Looja ja hävitaja”. Kui samalt teemalt edasi minna ja tuletada meelde viimase aja n+1 eravestlust erinevate inimestega, siis… siis looja ongi hävitaja. Või vähemalt näib nii. Et ongi nii, et selleks, et midagi luua, tuleb midagi hävitada. Puhas maailma loomise praktika ja motiiv ja nii edasi. Selleks, et luua korrastatud süsteem, peab kõigepealt olema kaos. Ja alguses oli Kaos.

Viimasel ajal on järjekordselt tulnud mingi teistsugune kõrvalpilk, kus sa hakkad mingeid asju filtreerima. Umbes nii, et kui inimesed on ilusad ja head, siis sa näedki ainult seda, et nad on ilusad ja head. Praegu ma näen enda ümber katkiseid inimesi. Ise olen ka katki. Ainult selle vahega, et ma ei taha seda endale tunnistada. Ikka on kergem ringi käia ja näha, kui katki teised on. Ja olles ise asjas nii sees (ma mõtlen iseenese katki olemises), siis ei näe ennast.

Viimase aasta olen veetnud nn kultuuriinimeste keskel. Väga palju on loomeisikuid ja loominguga tegelejaid (ma üritan panna vastu kiusatusele sõnu jutumärkidesse panna. Praegused sõnad võtavad mõiste kokku, kuid tähendusvarjundi üle vaidleks. Aga see selleks). Ise olen ka selliseks muutunud. Omaette tore. Mis on aga asja miinus – kord/looming sünnid kaoses/katki olemisest.

Ma ise olen avastanud, et ma ei saa enam mingist süsteemist välja. Et ma teen mingeid asju (nn tööd) seetõttu, et see on väljapääs – nii kaua kui sa millegagi pingsalt tegeled, ei jää niiii palju aega, et juurelda selle üle, kui üksi ja katki saab olla. Omamoodi on see kahtlane, kui ma olin viimaseid päevi kakskümmend ja keegi ütles, et “Kirjuta vähem ja ela rohkem.”. Ja see on alles algus.

Lõpuks tekib küsimus, mis sunnib (looma). Erinevatel inimestel on erinevad põhjused. Kelle jaoks on see edevuse väljendus, kelle jaoks on see reaalne vajadus, kelle jaoks on see hoopiski midagi kolmandat, kas või teatavat sorti enesetõestus. Ma ei ole suutnud siiani otsustada, mis põhjusel ma ise asju teen. Kas on edevus või tahe või saavutusvajadus, et näidata et “Ma oskan küll”. Kurat seda teab. Jumal ka ei tea.

Sõjajärgseid kirjanikke nimetati kadunud põlvkonnaks, sest neil olid sõjast metafoorilised ja reaalsed armid. Kuid samas tekib praegu küsimus, kas kadunud põlvkonda saab ajaliselt piiritleda. Hetkel tundub mulle endale, et ei saa, sest kadunud põlvkond on iga põlvkond. Seda nii ajalises mõttes, et nad lihtsalt kaovad ükskord, aga ka selles mõttes, et… Kui sa millegagi tõsiselt tegeled, siis lõppebki see vahel sellega, et SINA ISE kaod ära. Sa ei ela enam enda pärast, vaid sa üritad kogu oma elamise ja olemise ära kasutada selleks, et midagi luua. Sa kõnnid ringi mööda tänavaid ja seedid seda, mida sa oled kümme minutit tagasi kogenud. Üheaegselt on julm topeltmäng – sul on halb ja sa üritad sellest üle olla, kuid samas onkuskil hinges mingisugune massohistlik loom, kes poolõelalt mõtleb juba kuidas seda kõike fiktsioonina kirja panna. (Ma ei väida, et kõigil nii on, aga endal on vahel selline tunne.)

Halvale päevale järgneb hea, ja siis on jälle kõik kõige paremas korras. Inimesed on ilusad ja head ja kirjutadki sellepärast, et sisemine loom käsib. Ja ei taju, kui katki sina ja su ümbritsevad tegelikult on. Inimlik eitus.

Mõnel kahtlasel öötunnil, kui üks päev pole õieti lõppenud ja uus alanud ning on see vaheperiood, mil ei ole enam midagi ja kõik on lihtsalt nii selge, tundub, et on Henry Milleri “Vähipöörijoon” leheküljed 239 kuni umbes 241 või 242. Et inimlik olemine võib olla ülim püüdlus, kuid tähendab hävingut. Ja siis on meil teater. See on nagu otsetee põrgusse. Kiirlift. Tead, et õun on mürgine, aga ikka hammustad ja loodad parimat.

Naljakas, mida pikemalt kirjutada, seda rohkem hakkab tekkima lisa- ja ääremärkuseid, mis seisavad kõige lõpus, kuid lõpuks hakkavad moodustama aina uusi lõppe, millest saab lõppude lõpuks ainult keskpaik, sest uusi lõppe tekib liiga palju.

Naljakas on veel seegi, et keskkoolis on kaks aastat loogikat õpetatud ja siiani eksin ühe põhireegli vastu – indiviidi põhjal teha järeldus üldise kohta või üldise järgi teha järeldus indiviidi kohta on väga vale lähenemine ning ideaalis peaks olema indiviid ja järeldus indiviidi kohta ning üldisus ja järeldus üldisuse kohta. Ja kunagi ma arvasin, et inimlik olla on kõrgeim siht, mis inimesel võib olla, kuid nüüd näen, et see oleks tähendanud minu hävingut (ikka toosama Miller…). Ja millal ma oma sõnad üles leian?

Aga lohutus on see, et Abba ravib kõike. What’s the name of the game?

*Kogu jutt on kantud tundest, et panin ühele pikemat aega kestnud protsessile punkti. Ja praegu on hinges tühik. See vaheperiood kahe kirjatüki vahel, kus kass külas käib.

Sõnade ja mõtete mängud.

On inimesi, kellel on komme muusika saatel riideid eemaldada. See on striptease.

On inimesi, kellel on komme oma hing vahel lauale laiali laotada ja teised oma jutuga tooli külge kinni naelutada. See on spirittease.

***
Ootan. Ootan ja ootan ja ootan. Mida? Ega mina ei tea, mina lihtsalt istun ja ootan. Vabu päevi, näiteks. Sain kirja, et homne seminar jääb ära. Suutsin ära oodata.

***

ma kuulsin, et ta tuleb täna. ta lubas täna tulla. võib-olla ta tuleb? selles mõttes, et ta lubas, et ta tuleb. ma küll pole teda varem näinud, kuid ma tunnen, et ma tunneksin ta ära küll. lubas, et ootab mind tolle raagus puu all, kus ma teda ootan. aga lubas tulla küll. võib-olla astub hiljem genialistide klubi suitsuruumist ka läbi. naljakas, ma alati ootan, et temaga kohtuda, kuid kui ma teda ootan, siis ma alati satun kõikide teistega kokku. päriselt ka, ma kuulsin, et ta täna tuleb. ta lubas, et tuleb. ei, ma ei ole teda varem näinud, aga… maitea. ma lihtsalt ootan. ega mina ka ei tea, et keda või mida. ma niisama ootan.*

klubis dialoogi või triloogina on see tavaliselt mõjusam.

Mälestuste kiirtee.

Tänane poeskäik, et esmatarbekaupu hankida (jäätis jms) lõppes sellega, et võtsin järjekordselt ühe naisteka kaasa. Hiljem istusin kaks tundi puu all ja naersin. Järjekordne uus Eesti vanasõna: “Kui hiir loeb trepil naistekat, siis on tal aeglane (puhke)päev.”

Lisaks tavapärasele harjumuspärasele aeglusele lisandus suures koguses nostalgiat ja melanhooliat ja reisi mälestuste kiirteel. Istud, helistad, saad infot ja lõpuks istud voodiäärel ja mõtled. Mõtled pikalt ja… mõtled. Möödaminnes lased pool elu silme eest mööda.

Nüüd on see siis tõesti kodu – siin on naerdud, nutetud, öömaja pakutud, kassi vaadatud, kohvi joodud,  hommikukohvi asemel Kiiu Torni joodud, trepil istutud, puu all haikusid loetud, kassi otsitud, põrandat pestud, pilta seinale riputatud… Näib, et üle pika aja on jälle koht, kus ma tahan olla.

Mehed ja kassid. Kassid ja mehed.

Kui teha kahtlase väärtusega üldistusi, nagu mul kombeks on, siis tänase päeva saavutus on see, et…

Tulin koju. Vaatasin kassi, kellel oli parasjagu peal ma-kohe-nii-väga-tahan-et-mulle-pai-tehtaks-tuju. Paitasin kassi, vaatasin laest kooruvat värvi, hakkasin naerma ja tabasin, et võib-olla on mehed ja kassid sarnased.

Mõlemad on üsna mänguhimulised, eks ole. Lisaks see, et sülle ronitakse ka siis, kui endal tahtmine on, mitte siis, kui mul on tahtmine pai teha. Ja see ka, et vahel võetakse miski saak ette ja mängitakse kolm tundi järjest. See ka, et mõlemad suudavad peale pahanduste kordasaatsmist sulle suurte siiraste silmadega otsa vaadata ja teha nägu, et mina-ei-võtnud-moosi, kuigi vuntsid on üsna moosised. Kassidega on veel see teema, et ükskõik kuidas sa ka ei püüaks, sa ei tea tegelikult kunagi, mida kass tegelikult parasjagu mõtleb. Kui pikemalt mõelda, vast leiaks mõningaid sarnasusi veel. Põhijäreldused on paigas – jaht, mäng ja teen-mis-ise-tahan-suhtumine.

***

Tunnen, et melanhoolia hakkab ligi hiilima. Melanhoolia tähendab unetust ja kahtlase väärtusega eneseanalüüsi. Bõrr. Või tuleks öelda “Mjäu!”?