Huumor ja territoorium.
Miski hetk istusin trepil ja mõtlesin järjekordselt asjade üle järgi. Mida välja mõtlesin? Otseselt mitte midagi, et kõik on keeruline nagu alati ja et kõrgematel jõududel on ikka väga hea huumorimeel. Või kui mitte huumorimeel ja kõrgemad jõud, siis elu on ikkagi üks väga naljakas asi. Miks? Sest see, mis vahel toimub päris elus, teeb silmad ette parimale seebikale ja väljamõeldisele.
Üritan viimaste ametlike asjadega mäele saada, et vähemalt õppeaasta seks korraks lõppenuks kuulutada. Töö läheb edasi, aga see on juba teine jutt. See plaan ennast välja ei vedanud, et kiiresti asjadega ühele poole ja siis suveks puhkama. Puhkust ootan siiani ja tõenäoliselt enam ei tahagi ega oskagi. Kui miskit (asjalikku) teha on, siis jääb omade mõtete jaoks kah vähem aega ja mõnel juhul on see isegi positiivne.
Aina enam hakkab meeldima mõte, et vahepeal peaks mõneks ajaks lihtsalt jalga laskma. Hingama mingit võõrast ja värsket õhku, mis laseks Tartus kah edasi hingata. Mul pole Tartu vastu midagi ja tegelikult mulle Tartu metsikult meeldib, kuid vahel on tunne, et siia ei mahu oma mõtete ja asjadega ära. (Ma pole kunagi hiilanud oskusega oma egot väikesele pindalale ära mahutada.)
Viimase pooleteise nädala jooksul olen mitmelt inimeselt kuulnud, et neil on mulle midagi, millel on kaks suurt kõrva ja suur lont. Mõnes mõttes kõlab see nagu ähvardus, teisalt on see pinge üleskruvimine ja… Ja kolmandaks on see jälle se koht, kus tahaks pea kohale panna sildi, et “Tegelikult mul ei ole elevantidega mitte mingeid probleeme!”. Ja usun siiralt, et pole. Vast on elevantidel minuga probleem(e)…
Viimased paar päeva on olnud suured huumoriallikad. Ainult selle vahega, et naljakaks muutuvad need asjad veidi aja pärast. Praegu tekitavad need tahtmise minna poodi, võtta tops jäätist ja imal naisteajakiri ning paar päeva kodus akna peal emoda.
Ja kui läheb hästi, siis ma saan nädala või paari jooksul oma kampsuni kah valmis. Ja siis saab värviliselt ja ruuduliselt mööda linna lehvida. Ja nii, et soe ja mõnus on. Soe, mõnus ja värviline.
Inimlik näriline.
kräunuda helesinise taeva all
sest öösel enam pimedaks ei lähe
möödaminnes vaadata inimesi
ja lasta endal voolata mööda
linna kust see vähenegi hämarus
lahkub kui rott uppuvalt laevalt
kus siiski sina edasi upud
kui rott inimeste keskel
***
Mõnes mõttes nii ongi.
Jalutasin seitsme paiku Supilinnas ringi ja leidsin, et see on ilus. Et on mõnus. Et on… selle kevade viimane päikesetõus. Ja seda lihtsalt peab nautima, sest rohkem see kevad päike ei tõuse.
Peaks tegema asju, aga ei viitsi. Tundub ideaalse plaanina vaadata halbu ameerika komöödiaid ja kasside pilte, mida nende inimesed on postitanud ja neid galeriisid ka, kus ripuvad üleval pildid inimlikust lollusest (tahtmatust, aga siiski).
Ja magada ei taha. Või ei julge? Ma pole otsustanud.
Tahad kassi? Mõtle hoolega järgi!
Sorry, Kristo, see on järjekordne lugu kassidest, meestest ja muust sellisest jurast. 
Oled kunagi mõelnud sellele, et majas võiks ikka kass ka olla? Kui oled, siis on see midagi just sulle.
Listen to me carefully, I shall say this only once: Kujuta ette, on ilus kolmapäeva varahommik, õhutad tube. Kass on just järjekordselt selles tujus, et ma tahan kohe kiiresti välja jalutama minna ja kui ma ei saa, siis ma käin sulle nii kaua närvidele, kui ma õue saan, sest teised kaks tüüpi magavad praegu ja nemad on juba harjunud, aga sina…
Nii, mida teeb kass, kui ta avastab, et köögi uks on lahti jäänud? Loomulikult kihutab ta sinu tuppa, sina parasjagu kood. Kass teeb paar kiiremat liigutust ja ongi kass katusel. Õnneks pole tegemist kuuma plekk-katusega. Aga sellegi poolest on mul tunne, et salamisi on ta kuulanud liiga palju raadiot ja eriti seda Smilersi laulu ja jõudnud arvamusele, et katuseid mööda on väga hea käia.
Nii, olles katusel, teeb kass väga abitut nägu ja kõnnib pikka aega mööda katust ja ütleb nukrama tooniga mjäu. Vahepeal seirab mööda katuseäärt ja teeb nägu, et kahe meetri kaugusel asuv kuusk on pagana ligidal. Sina aga põlvitad aknalaual ja muudkui kordad Kass, ära hüppa! ja hakkad naerma, sest meelde tulevad halvad ameerika filmid.
Nii, katusel asetsev kass näeb eriti abitu välja. Sina hakkad leiutajaks. Kas Leiutajate külas või mujal, see on juba sinu enda otsustada. Lõpuks haarad ühe tabureti, viskad end aknalauale kõhuli ja… Ja mõtled, kui tore see ristmikult vaadates välja näeb – kell on 4.04 ja aknalaual lebaskleb oranžis hommikumantlis tüdruk ja hoiab taburetti aknast väljas ja karjub samal ajal Kass! Kass!.
Nii, see ei tööta. Kass on endiselt katusel ja teeb nägu, et samast aknast ta sisse ei tule. Kraabib koridori akna taga hoopis. Lõpuks vaatad ise ka, et koridoriaknast saaks ta lupsti sisse ja ei peaks rohkem taburetiga aknast välja rippuma.
Nii, lähed koridori, tõstad ratta eest ära ja kuidagi murrad end aknani. Avad akna ja… ja avastad, et katusel pole kedagi. Pöörad ringi, teed toaukse lahti ja sealt vaatab sulle vastu üks nukker mjäu.
Lõpuks vaatad õues tähti, mida taevas ei ole ja mõtled, et kui jumal on olemas, siis on tal väga hea huumorimeel. Või siis on ta lavastaja komöödiateatris ja tegeleb parasjagu uue suvelavastuse proovidega.
Võtame selle stseeni uuesti…
“Ma kardan sisekorda. Ja tolmulappisid.”
Olen pikka aega mõelnud, et peaks suhtlemisest ja inimestest lühema või pikema pausi võtma. Hakates pausi võtma, pean vastu maksimum 15 tundi ja lähen jälle välja inimesi otsima. Ju ma siis lihtsalt kardan seda üksindust või iseendaga olemist niivõrd palju. Kummaline ikkagi.
Üleüldse on üleüldine suhtlus fantastiliselt kummaline ja näib aina enam ja enam, et suhtlus inimeste vahel on midagi, mida on väga keeruline lahti kodeerida. Või siis on lihtsalt nii, et näidenditegelased on tunduvalt lihtsamini konstrueeritavad ja… See on võib-olla üks üleüldine jama, et see, mis on erialaselt kasulik, ei ole eraeluliselt kasulik. Sellest on varem juba piisavalt juttu olnud, et päris elus ei saa kõike samal tasemel analüüsida kui paberkandjal. Vms. Tuleks kuidagi tekitada olukord, kus paberil leitavad 10 tasandit taanduksid päris elus maksimum kaheks-kolmeks tasandiks. Või siis tuleks valida, mida valida ja tõlgendada. Vms.
Üldse tekib vahel tunne, et kõige lihtsam ja toredam ja ideaalsem oleks see, kui saaks nurgas istuda ja lihtsalt luuletada ja mitte vaevata end muu maailmaga. Õnneks või õnnetuseks on see võimatu ja paratamatult tuleb varem või hiljem inimesed üles otsida. Ja kui läheb hästi, siis on peaaegu hea.
Tõenäoliselt on parim valik see, et praegused tööd peaaegu et ära teha, seejärel kaks nädalat lihtsalt puhata ja olla ja… olla. Olla selguseni. Või kui mitte selguseni, siis selle hetkeni, kus toimuv tundub peaaegu et loogilisena.
Hetkel koristan mitmendat ringi. (Antud kontekstis on koristamine “Riiul tühjaks – teise nurka – asjad tagasi – riiul tühjaks…”) Tuleb meelde miski ütlemine, et kui sees valitseb korratus, hakatakse seda muul moel kompenseerima. Eks see nii ole. Eksamiks ju ikka õppima ei hakka…
Midagi, mis tuleb meelde jätta.
Viiding. Viiding, Viiding… Seda õiguste asja ikka teate? Et õigus olla õnnelik ja õnnetu ja… Noh, et kõik sellised asjad. Tegelikult ma ei taha üldse Viidingust rääkida, lihtsalt pool õhtut on möödaminnes temaga veedetud ja… Ja siis ongi nii.
Varajasel hommikutunnil näivad asjad selged. Õhk on selge, mõte on selge, tunne on selge… Või siis midagi sellist. Ja ma isegi ei tea, millises mõttes. Mõnes mõttes on see ärkamine mitmes mõttes. Et oled ärkvel ja… Teisalt oled ärkvel ja liigagi ärkvel.
Nii ärkvel, et ainuõige valikuna tundub mõelda, et puurid on inimeste enda loodud. Ja et iseenda eest tahaks põgeneda, kuid see kurat saab alati kätte. Jooksed ühe tänavanurgani ja juba on ta seal sind ootamas, jooksed teiseni ja kurat, jälle vaatab vastu.
Ja järjekordselt on tunne, et oma enese nahk jääb enda jaoks väikseks ja käin iseendalegi närvidele. Vot see on juba midagi. Sisuliselt on see tunne, et tahaks põgeneda selle tüdruku eest, kes kogub elevante ja loeb kapis luuletusi. Aga kurat, ei saa. Piisavalt tüütu tüdruk, et saab alati kätte.
Aga eks ma õpin, kuidas piisavalt kiiresti ära joosta. Või nähtamatuks muutuda. Vot, just, nähtamatuks. Teate, ma hakkan jaanalinnuks…!
Noorte Teatritehase hooaja lõpupidu!
L13. juuni / Genklubi/ 21.00 / 50.-
22. 00 Animal Drama/ LIVE
23.00 Leegitsev Sidrun/ LIVE
00.00 Unholy Fables /LIVE
Enne ja pärast plaadimuusika
Helen Rekkor, Andres Keil, Daysleeper, Põim Kama
+ etteaste capoeira harrastajatelt
+ tegevust ka saalist väljaspool
Kapis loetakse luuletusi, kuskil nurgas on karaokeõhtu Saloga, teises nurgas lauldakse niisama, kuskil mängitakse ebatavalist “Aliast”, kuskil on… üllatused.
Hooaeg sai läbi ja sõbrad tulevad kokku, et pidada üks meeldejääv pidu. Kes on teatripeole sattunud (ükskõik kas esika puhul või niisama miskile olengule), see teab, et… on pidu.
Kui teatrit ei karda ja hea muusika, seltskond ja laupäev meeldivad, siis astu läbi ja võta sõber ka kaasa. Hooaeg sai läbi ja see on piisav põhjus, et tähistada.
Poeesia on kaitsekiht.
Nii on. See kaitsekiht, ma mõtlen. Et ongi miski kiht, mis lahutab sind ja toda (kuri)kuulsat päris maailma. Erinevad kihid, erinevad mõtted, erinevad motivatsoonid, erinevad… asjad.
Viimased päevad koju jalutades on olnud kummalised. Järjekordselt mõtled mingeid mõtteid aina uuesti, mida oled ennegi mõelnud, kuid jälle avaneb miski uus nurk. Või on hoopis see teema, et kaks korda ei saa ühte jõkke astuda. Kuigi tundub, et saab küll ja korduvalt. Või siiski, samasse jõkke ei saa võib-olla tõesti kaks korda astuda, küll aga samasse ämbrisse. Vist.
Samas on aga hoopiski tunne, et ümberringi vaadates näib, et sõnad on mõttetud ja korduvad. Et mõtted on korduvad. Ja võib-olla ka mõttetud, ma ei tea. Või siis aeg muutub? Vist olid hiinlased see rahvas, kelle suurimate neemiste hulka kuulus fraas “Ma loodan, et sa elad huvitaval ajal!”. Hetkel on maailm mu jaoks järjekordselt nii uus, et mul on kogu aeg huvitav aeg.
Jalutasin koju ja naersin, et inimene, kes eelmine kevad tundus äärmiselt ebatagasihoidlik, võib-olla isegi pealetükkiv, tundub see kevad palju enam tagasihoidlikum. Mitte palju, aga veidi ikka. Mõtlesin ja leidsin, et võib-olla on asi hoopiski selles, et olen see kevad ise ebatagasihoidlikum kui eelmine kevad. Aga mis ma räägin järgmine kevad? Eitea.
Ja ühel hetkel avastan jälle, et… kõik kordub. Mingi muster on sees, millest ma üritan lahti saada. Kuidas õnnestub, see on iseasi. Aga eks näis. Ühel hetkel peab miski mask purunema, kaitsekiht maha tulema. Ja eks siis näis. Eks hiljem siis näis.
Seni kõnnin mööda Supilinna valgenevaid tänavaid mööda kodu poole, vaatan tõusvat päikest ja mõtlen kulunud mõtteid. Ja võib-olla isegi luuletan.
Ja kui ei luuleta, irvitan niisama. Või kui ei irvita, siis muigan. Ja kui ei muiga, siis… Tegin ühele inimesele enese arust üsna süütu kommentaari kudumise kohta, mille peale sain vastu kommentaari, et ma pidavat liiga palju seksist mõtlema. Huvitav.
Pingviinindus.
Käib pingviin mööda tänavaid ja mõtleb: “Ah, käigu kõik kuradile.”
Mnjah.
Vähemalt möödub allesjäänud sess stressivabalt.
Kellele lüüakse eksamikella?
Mulle meeldivad need mõned tunnid enne eksamit, mil näib, et aega on meeletult palju. On aega, et pidevalt tähti vaadata, on aega, et kududa, on aega, et teed keeta, on aega tegemata pisiasju teha, on aega…
Ja ühel hetkel saab aeg otsa ja siis läheb lõbusaks. Siis vahetub tunne ja saabub lihtsakoeline paanika kuubis. Ja ühel hetkel läheb see ka mööda ja siis hakkab hea. Siis hakkab väga hea. Siis on õige aeg teha veel üks tass kohvi ja tähti vaadata.
Kahju on sellest, et vihma sajab. Kui ei sajaks, läheks võib-olla Herne poodi piima järgi. Samas… võib-olla ei läheks ka. Herne pood asub ju liialt Zavoodi lähedal. Nii, saab ka piimata hakkama. Väga hea, et väljas sajab.
Värviaurune proov on parim proov.
Ootan huviga järgmist nädalalõppu ja ülejärgmise algust. Saab jalutada esimesse proovi professionaalses teatris ja paar päeva hiljem peaks viimase eksamiga ka ühele poole saama. Ja siis oleks vast… suvi. Ja paar päeva istuks kodus, sööks maasikaid ja küpsetaks pitsilisi pannkooke. Ikka värske maasikamoosiga, sest kui turule minna, siis ikka… maasikate pärast.
Aga seni on aega. Seni on palju aega nutta ja naerda ja põdeda ja üle saada ja õnnetu olla ja õnnelik olla ja… Aega on.
Hooaja viimane “Sahtlist välja!”
Aeg: 7. juuni kell 16.00
Koht: Genialistide klubi, Tartus
Sissepääs: uksest ja täitsa priilt.
Mis: hooaja viimane “Sahtlist välja!” ehk neljas esimene lugemine. Enne sügist rohkem ei saa.
Kes: Kaija Maarit Kalvet, Kadi Kook, Kristian Põldma, Tormi Torop ja Marite Butkaite
Mida: Elizabeth Strauss “Vaikijad”, Maarja Aigro “Avaldus”, Maarja Mägi stseen “MineMine”. Lisaks JUUMI Festivali kirjutamise töötoas osalenud Anete Kruusmägi, Triin Pisukese ja Mihkel Seederi stseenid-monoloogid.
Tule ise ja võta sõber ka kaasa.
Suve lõhn.
Esmaspäeva hommikul istusin trepil, jõin kohvi, kudusin, vaatasin päikest. Just hakkasid paistma päeva esimesed soojad kiired, liikuma hommikused rahvamassid ja kass näitama seda, kui suur sõber ta sulle on, kui sa viitsid talle ukse lahti teha. Ja väljas oli suve lõhn. See teatav värskus, mis on pooleks umbsusega. Või mitte umbsus, aga… selline teatavat sorti lämbus, kus on õhku, et hingata, kuid see on nii palav, et…
Ja sellisel hetkel ma tunnen, et elu on veel ees, inimesed ilusad ja head ning kõik korras. See, mis tegelikkuses on, ei mängi sellistel hetkedel mitte mingisugust rolli.
***
Mees suitsuruumis: “Kui ma väike olin, vaatasin “A-rühma”, nüüd aga vaatan C-korvi.”
***
Maailmamuster vajaks vahetamist. Võiks öelda, et mitmel suunal. Aitab sellest, et pilgud eksivad suundadesse, kuhu nad parem ei tohiks eksida. Lisaks võiks teha korrektuurid mõnes muus osas. Aga see kõik kuulub juba kategooriasse “Homme hakkan heaks”. Seda enam, et vahel tahaks ju kiusatustele järgi anda.
“Miks ka mitte,” mõtles pingviin ja tegi asju.
