Noorte Teatritehase hooaja lõpupidu!

L13. juuni / Genklubi/ 21.00 / 50.-

22. 00 Animal Drama/ LIVE

23.00 Leegitsev Sidrun/ LIVE

00.00 Unholy Fables /LIVE

Enne ja pärast plaadimuusika
Helen Rekkor, Andres Keil, Daysleeper, Põim Kama

+ etteaste capoeira harrastajatelt

+ tegevust ka saalist väljaspool

Kapis loetakse luuletusi, kuskil nurgas on karaokeõhtu Saloga, teises nurgas lauldakse niisama, kuskil mängitakse ebatavalist “Aliast”, kuskil on… üllatused.

Hooaeg sai läbi ja sõbrad tulevad kokku, et pidada üks meeldejääv pidu. Kes on teatripeole sattunud (ükskõik kas esika puhul või niisama miskile olengule), see teab, et… on pidu.

Kui teatrit ei karda ja hea muusika, seltskond ja laupäev meeldivad, siis astu läbi ja võta sõber ka kaasa. Hooaeg sai läbi ja see on piisav põhjus, et tähistada.

Poeesia on kaitsekiht.

Nii on. See kaitsekiht, ma mõtlen. Et ongi miski kiht, mis lahutab sind ja toda (kuri)kuulsat päris maailma. Erinevad kihid, erinevad mõtted, erinevad motivatsoonid, erinevad… asjad.

Viimased päevad koju jalutades on olnud kummalised. Järjekordselt mõtled mingeid mõtteid aina uuesti, mida oled ennegi mõelnud, kuid jälle avaneb miski uus nurk. Või on hoopis see teema, et kaks korda ei saa ühte jõkke astuda. Kuigi tundub, et saab  küll ja korduvalt. Või siiski, samasse jõkke ei saa võib-olla tõesti kaks korda astuda, küll aga samasse ämbrisse. Vist.

Samas on aga hoopiski tunne, et ümberringi vaadates näib, et sõnad on mõttetud ja korduvad. Et mõtted on korduvad. Ja võib-olla ka mõttetud, ma ei tea. Või siis aeg muutub? Vist olid hiinlased see rahvas, kelle suurimate neemiste hulka kuulus fraas “Ma loodan, et sa elad huvitaval ajal!”. Hetkel on maailm mu jaoks järjekordselt nii uus, et mul on kogu aeg huvitav aeg.

Jalutasin koju ja naersin, et inimene, kes eelmine kevad tundus äärmiselt ebatagasihoidlik, võib-olla isegi pealetükkiv, tundub see kevad palju enam tagasihoidlikum. Mitte palju, aga veidi ikka. Mõtlesin ja leidsin, et võib-olla on asi hoopiski selles, et olen see kevad ise ebatagasihoidlikum kui eelmine kevad. Aga mis ma räägin järgmine kevad? Eitea.

Ja ühel hetkel avastan jälle, et… kõik kordub. Mingi muster on sees, millest ma üritan lahti saada. Kuidas õnnestub, see on iseasi. Aga eks näis. Ühel hetkel peab miski mask purunema, kaitsekiht maha tulema. Ja eks siis näis. Eks hiljem siis näis.

Seni kõnnin mööda Supilinna valgenevaid tänavaid mööda kodu poole, vaatan tõusvat päikest ja mõtlen kulunud mõtteid. Ja võib-olla isegi luuletan.

Ja kui ei luuleta, irvitan niisama. Või kui ei irvita, siis muigan. Ja kui ei muiga, siis… Tegin ühele inimesele enese arust üsna süütu kommentaari kudumise kohta, mille peale sain vastu kommentaari, et ma pidavat liiga palju seksist mõtlema. Huvitav.