Poeesia on kaitsekiht.
Nii on. See kaitsekiht, ma mõtlen. Et ongi miski kiht, mis lahutab sind ja toda (kuri)kuulsat päris maailma. Erinevad kihid, erinevad mõtted, erinevad motivatsoonid, erinevad… asjad.
Viimased päevad koju jalutades on olnud kummalised. Järjekordselt mõtled mingeid mõtteid aina uuesti, mida oled ennegi mõelnud, kuid jälle avaneb miski uus nurk. Või on hoopis see teema, et kaks korda ei saa ühte jõkke astuda. Kuigi tundub, et saab küll ja korduvalt. Või siiski, samasse jõkke ei saa võib-olla tõesti kaks korda astuda, küll aga samasse ämbrisse. Vist.
Samas on aga hoopiski tunne, et ümberringi vaadates näib, et sõnad on mõttetud ja korduvad. Et mõtted on korduvad. Ja võib-olla ka mõttetud, ma ei tea. Või siis aeg muutub? Vist olid hiinlased see rahvas, kelle suurimate neemiste hulka kuulus fraas “Ma loodan, et sa elad huvitaval ajal!”. Hetkel on maailm mu jaoks järjekordselt nii uus, et mul on kogu aeg huvitav aeg.
Jalutasin koju ja naersin, et inimene, kes eelmine kevad tundus äärmiselt ebatagasihoidlik, võib-olla isegi pealetükkiv, tundub see kevad palju enam tagasihoidlikum. Mitte palju, aga veidi ikka. Mõtlesin ja leidsin, et võib-olla on asi hoopiski selles, et olen see kevad ise ebatagasihoidlikum kui eelmine kevad. Aga mis ma räägin järgmine kevad? Eitea.
Ja ühel hetkel avastan jälle, et… kõik kordub. Mingi muster on sees, millest ma üritan lahti saada. Kuidas õnnestub, see on iseasi. Aga eks näis. Ühel hetkel peab miski mask purunema, kaitsekiht maha tulema. Ja eks siis näis. Eks hiljem siis näis.
Seni kõnnin mööda Supilinna valgenevaid tänavaid mööda kodu poole, vaatan tõusvat päikest ja mõtlen kulunud mõtteid. Ja võib-olla isegi luuletan.
Ja kui ei luuleta, irvitan niisama. Või kui ei irvita, siis muigan. Ja kui ei muiga, siis… Tegin ühele inimesele enese arust üsna süütu kommentaari kudumise kohta, mille peale sain vastu kommentaari, et ma pidavat liiga palju seksist mõtlema. Huvitav.
kõige viimane lõik – i can see that happening
“Hetkel on maailm mu jaoks järjekordselt nii uus, et mul on kogu aeg huvitav aeg.” on lause, mis jäi mind häirima. ülejäänud lugu oli vestud ühe meloodiaga ja siis käsi justkui vääratas. sest reeglina ju.. ei tohiks nii olla? kui asjad korduma kipuvad.
ps. ma eelnevalt küll olen seda kahtlustanud aga nüüd tean kindlalt! marite, sa ei tunne kella
Võib-.olla ei ole jah nii, aga samas… miks ka mitte? Maailma alus on mingil tasandil ikkagi rütmid ja kordused, eriti lugude ja narratiividena. Vahel on jälle nii, et sa oled mingites olukordades olnud, sa tead, kuidas nad toimivad ja kulgevad, kuid ikkagi tundub, et see on iga kord jälle uus. Muidugi ei saa seda kõikide asjade peale üldistada, kuid kui järgida toda “kaks korda samasse jõkke ei astu” asja, siis… on iga asi uus, ükskõik kui palju sa seda ei tee. Või siis on lihtsalt näiteks see, et avastad vana asja uusi külgi?
Ja mis mõttes ma kella ei tunne? Jaak, soovid sa sellest rääkida?
Ja üleüldse, kas naiste loogika peab olema loogiline?
Loen praegast poole silmaga sellist asja nagu “Teine sugupool” (Simone De Beauvoir). Pani mõtlema. Kuigi see on üsna veider lugemine.
kella tundmine käis nende aegade pihta, mil sa siin kirjutama kukud
ma ei tunnista naiste loogikat. ma ei tunnista meeste oma ka. formaalne loogika ftw
noh, mul o hetkel veel võimalus elada… ee… teises ajas? isiklikus ajas? aga maitea, aeg on suhteline mõiste niikuinii, et… võib-olla hoopis sina loed neid asju kummalisel ajal?
loogikat kas on või pole, ükskõik mis soo suust või ametlikkuse tasemel. lihtsalt… on erinev loogika.
no siin ma pean küll vastu vaidlema. loogika tehti ainult ühel põhjusel ja justnimelt sellel, et ta ei oleks erinev
noh, siiin on erinevad lähenemisnurgad vast.
formaalne loogika on mõnes teemas täiesti omal kohal, et oleks n-ö üks ja ainuvõimalik lahendus(käik). mina vaatan rohkem sealt nn loomingulise protsessi poolt. kui kirjutada, siis on erinevatel tegelastel erinev käitumismuster ja -loogika. kuid see vist on üldse miski muu asi. nii et oleneb kuis rääkida – kas aiaväravast ja aiaaugust või hoopiski aiaväravast ja sellest uksest, mis aeda siseneb.
ärme siis lihtsalt kutsu seda loogikaks ;D pealegi ma pole veel kahe aasta jooksul psühholoogiat õppides kordagi kohanud sõnaühendit käitumisloogika
aga teeme siis siin, et me ei nimeta seda loogikaks vms.
praegu on jälle hea kunagist õpitut praktikas kasutada. mingil eesti keele kursusel tuli jutuks see, et erialakeel ja argikeel ei ole sama. ja nii edasi ja edasi ja edasi. siin on sama asi. mida kirjutajad kasutavad omavahel kõnepruugis, et üksteisest aru saada, ei oma tolle suuna (st psühholoogiaga) mitte mingeid kokkulangevusi.
aga mis siis ikka, nalja peab ju saama ja kuidagigi peab mingeid asju nimetama.