Midagi, mis tuleb meelde jätta.

Viiding. Viiding, Viiding… Seda õiguste asja ikka teate? Et õigus olla õnnelik ja õnnetu ja… Noh, et kõik sellised asjad. Tegelikult ma ei taha üldse Viidingust rääkida, lihtsalt pool õhtut on möödaminnes temaga veedetud ja… Ja siis ongi nii.

Varajasel hommikutunnil näivad asjad selged. Õhk on selge, mõte on selge, tunne on selge… Või siis midagi sellist. Ja ma isegi ei tea, millises mõttes. Mõnes mõttes on see ärkamine mitmes mõttes. Et oled ärkvel ja… Teisalt oled ärkvel ja liigagi ärkvel.

Nii ärkvel, et ainuõige valikuna tundub mõelda, et puurid on inimeste enda loodud. Ja et iseenda eest tahaks põgeneda, kuid see kurat saab alati kätte. Jooksed ühe tänavanurgani ja juba on ta seal sind ootamas, jooksed teiseni ja kurat, jälle vaatab vastu.

Ja järjekordselt on tunne, et oma enese nahk jääb enda jaoks väikseks ja käin iseendalegi närvidele. Vot see on juba midagi. Sisuliselt on see tunne, et tahaks põgeneda selle tüdruku eest, kes kogub elevante ja loeb kapis luuletusi. Aga kurat, ei saa. Piisavalt tüütu tüdruk, et saab alati kätte.

Aga eks ma õpin, kuidas piisavalt kiiresti ära joosta. Või nähtamatuks muutuda. Vot, just, nähtamatuks. Teate, ma hakkan jaanalinnuks…!