“Ma kardan sisekorda. Ja tolmulappisid.”

Olen pikka aega mõelnud, et peaks suhtlemisest ja inimestest lühema või pikema pausi võtma. Hakates pausi võtma, pean vastu maksimum 15 tundi ja lähen jälle välja inimesi otsima. Ju ma siis lihtsalt kardan seda üksindust või iseendaga olemist niivõrd palju. Kummaline ikkagi.

Üleüldse on üleüldine suhtlus fantastiliselt kummaline ja näib aina enam ja enam, et suhtlus inimeste vahel on midagi, mida on väga keeruline lahti kodeerida. Või siis on lihtsalt nii, et näidenditegelased on tunduvalt lihtsamini konstrueeritavad ja… See on võib-olla üks üleüldine jama, et see, mis on erialaselt kasulik, ei ole eraeluliselt kasulik. Sellest on varem juba piisavalt juttu olnud, et päris elus ei saa kõike samal tasemel analüüsida kui paberkandjal. Vms. Tuleks kuidagi tekitada olukord, kus paberil leitavad 10 tasandit taanduksid päris elus maksimum kaheks-kolmeks tasandiks. Või siis tuleks valida, mida valida ja tõlgendada. Vms.

Üldse tekib vahel tunne, et kõige lihtsam ja toredam ja ideaalsem oleks see, kui saaks nurgas istuda ja lihtsalt luuletada ja mitte vaevata end muu maailmaga. Õnneks või õnnetuseks on see võimatu ja paratamatult tuleb varem või hiljem inimesed üles otsida. Ja kui läheb hästi, siis on peaaegu hea.

Tõenäoliselt on parim valik see, et praegused tööd peaaegu et ära teha, seejärel kaks nädalat lihtsalt puhata ja olla ja… olla. Olla selguseni. Või kui mitte selguseni, siis selle hetkeni, kus toimuv tundub peaaegu et loogilisena.

Hetkel koristan mitmendat ringi. (Antud kontekstis on koristamine “Riiul tühjaks – teise nurka – asjad tagasi – riiul tühjaks…”) Tuleb meelde miski ütlemine, et kui sees valitseb korratus, hakatakse seda muul moel kompenseerima. Eks see nii ole. Eksamiks ju ikka õppima ei hakka…