Tahad kassi? Mõtle hoolega järgi!
Sorry, Kristo, see on järjekordne lugu kassidest, meestest ja muust sellisest jurast.
Oled kunagi mõelnud sellele, et majas võiks ikka kass ka olla? Kui oled, siis on see midagi just sulle.
Listen to me carefully, I shall say this only once: Kujuta ette, on ilus kolmapäeva varahommik, õhutad tube. Kass on just järjekordselt selles tujus, et ma tahan kohe kiiresti välja jalutama minna ja kui ma ei saa, siis ma käin sulle nii kaua närvidele, kui ma õue saan, sest teised kaks tüüpi magavad praegu ja nemad on juba harjunud, aga sina…
Nii, mida teeb kass, kui ta avastab, et köögi uks on lahti jäänud? Loomulikult kihutab ta sinu tuppa, sina parasjagu kood. Kass teeb paar kiiremat liigutust ja ongi kass katusel. Õnneks pole tegemist kuuma plekk-katusega. Aga sellegi poolest on mul tunne, et salamisi on ta kuulanud liiga palju raadiot ja eriti seda Smilersi laulu ja jõudnud arvamusele, et katuseid mööda on väga hea käia.
Nii, olles katusel, teeb kass väga abitut nägu ja kõnnib pikka aega mööda katust ja ütleb nukrama tooniga mjäu. Vahepeal seirab mööda katuseäärt ja teeb nägu, et kahe meetri kaugusel asuv kuusk on pagana ligidal. Sina aga põlvitad aknalaual ja muudkui kordad Kass, ära hüppa! ja hakkad naerma, sest meelde tulevad halvad ameerika filmid.
Nii, katusel asetsev kass näeb eriti abitu välja. Sina hakkad leiutajaks. Kas Leiutajate külas või mujal, see on juba sinu enda otsustada. Lõpuks haarad ühe tabureti, viskad end aknalauale kõhuli ja… Ja mõtled, kui tore see ristmikult vaadates välja näeb – kell on 4.04 ja aknalaual lebaskleb oranžis hommikumantlis tüdruk ja hoiab taburetti aknast väljas ja karjub samal ajal Kass! Kass!.
Nii, see ei tööta. Kass on endiselt katusel ja teeb nägu, et samast aknast ta sisse ei tule. Kraabib koridori akna taga hoopis. Lõpuks vaatad ise ka, et koridoriaknast saaks ta lupsti sisse ja ei peaks rohkem taburetiga aknast välja rippuma.
Nii, lähed koridori, tõstad ratta eest ära ja kuidagi murrad end aknani. Avad akna ja… ja avastad, et katusel pole kedagi. Pöörad ringi, teed toaukse lahti ja sealt vaatab sulle vastu üks nukker mjäu.
Lõpuks vaatad õues tähti, mida taevas ei ole ja mõtled, et kui jumal on olemas, siis on tal väga hea huumorimeel. Või siis on ta lavastaja komöödiateatris ja tegeleb parasjagu uue suvelavastuse proovidega.
Võtame selle stseeni uuesti…
kuhu jäid mehed ja muu jura?
Väikeste kaante vahele.
Tegemist on miski fraaisga, mis koos käib. Noh, üks element oli olemas. Võib-olla isegi kaks!
Tähendusi venitades isegi kolm – kass on endine isakass.
endine
gotta love that
Endine.
Aga käib nostalgitsemas. Üks päev ühe puu all vaatas just miskit teist kassi. Vaadatava kassi sugu jäi tuvastamata, kuid endise isakassi fikseeritud pilgu järgi pakuks et tegemist oli naiskassiga.
Võib-olla oli nagu selles anekdoodis:
“Kolm vana meest istuvad laua taga.
Üks: “Naised…”
Kaks: “Nagu tahaks…”
Kolm: “Tahaks. Aga mida, seda ei mäleta.”
hah, mul maal kah paar sellist patsaani, kassidest võid kirjutada aga meestega pole neid mõtet võrrelda – mina näiteks pole kunagi kellelegi kinga sisse kusenud
“veel on aega… ”
Kui kingade sisse kusemine välja jätta, on muid kriteeriumeid ja tunnuseid, mille alusel saab varahommikul jõuda järelduseni, et mehed ja kassid on sarnased. Või keskpäeval.
Selles osas jään endale kindlaks, et on sarnased. Võib-olla kunagi veenab keegi ümber, aga seni usun pimesi, et on küll sarnased.
Ja nagu Jaak ütles – veel on aega…