Inimlik näriline.

kräunuda helesinise taeva all
sest öösel enam pimedaks ei lähe
möödaminnes vaadata inimesi
ja lasta endal voolata mööda
linna kust see vähenegi hämarus
lahkub kui rott uppuvalt laevalt
kus siiski sina edasi upud
kui rott inimeste keskel

***

Mõnes mõttes nii ongi.

Jalutasin seitsme paiku Supilinnas ringi ja leidsin, et see on ilus. Et on mõnus. Et on… selle kevade viimane päikesetõus. Ja seda lihtsalt peab nautima, sest rohkem see kevad päike ei tõuse.

Peaks tegema asju, aga ei viitsi. Tundub ideaalse plaanina vaadata halbu ameerika komöödiaid ja kasside pilte, mida nende inimesed on postitanud ja neid galeriisid ka, kus ripuvad üleval pildid inimlikust lollusest (tahtmatust, aga siiski).

Ja magada ei taha. Või ei julge? Ma pole otsustanud.