Huumor ja territoorium.
Miski hetk istusin trepil ja mõtlesin järjekordselt asjade üle järgi. Mida välja mõtlesin? Otseselt mitte midagi, et kõik on keeruline nagu alati ja et kõrgematel jõududel on ikka väga hea huumorimeel. Või kui mitte huumorimeel ja kõrgemad jõud, siis elu on ikkagi üks väga naljakas asi. Miks? Sest see, mis vahel toimub päris elus, teeb silmad ette parimale seebikale ja väljamõeldisele.
Üritan viimaste ametlike asjadega mäele saada, et vähemalt õppeaasta seks korraks lõppenuks kuulutada. Töö läheb edasi, aga see on juba teine jutt. See plaan ennast välja ei vedanud, et kiiresti asjadega ühele poole ja siis suveks puhkama. Puhkust ootan siiani ja tõenäoliselt enam ei tahagi ega oskagi. Kui miskit (asjalikku) teha on, siis jääb omade mõtete jaoks kah vähem aega ja mõnel juhul on see isegi positiivne.
Aina enam hakkab meeldima mõte, et vahepeal peaks mõneks ajaks lihtsalt jalga laskma. Hingama mingit võõrast ja värsket õhku, mis laseks Tartus kah edasi hingata. Mul pole Tartu vastu midagi ja tegelikult mulle Tartu metsikult meeldib, kuid vahel on tunne, et siia ei mahu oma mõtete ja asjadega ära. (Ma pole kunagi hiilanud oskusega oma egot väikesele pindalale ära mahutada.)
Viimase pooleteise nädala jooksul olen mitmelt inimeselt kuulnud, et neil on mulle midagi, millel on kaks suurt kõrva ja suur lont. Mõnes mõttes kõlab see nagu ähvardus, teisalt on see pinge üleskruvimine ja… Ja kolmandaks on see jälle se koht, kus tahaks pea kohale panna sildi, et “Tegelikult mul ei ole elevantidega mitte mingeid probleeme!”. Ja usun siiralt, et pole. Vast on elevantidel minuga probleem(e)…
Viimased paar päeva on olnud suured huumoriallikad. Ainult selle vahega, et naljakaks muutuvad need asjad veidi aja pärast. Praegu tekitavad need tahtmise minna poodi, võtta tops jäätist ja imal naisteajakiri ning paar päeva kodus akna peal emoda.
Ja kui läheb hästi, siis ma saan nädala või paari jooksul oma kampsuni kah valmis. Ja siis saab värviliselt ja ruuduliselt mööda linna lehvida. Ja nii, et soe ja mõnus on. Soe, mõnus ja värviline.
kallis marite, “Sest see, mis vahel toimub päris elus, teeb silmad ette parimale seebikale ja väljamõeldisele.” – see on ka päris elu, näite-something-something-inimesena (jah olen paha ning ei ole endale täpset pilti maalida jõudnud:D) peaksid sa seda ju ometigi teadma:D?
tartu on väike, ma ei mahu ka sinna ära
miks sa nii palju mõtled?
See võib elu olla, aga aeg-ajalt ikka üllatab.
Sellepärast mõtlen, et aega on, et mõelda. Või siis lihtsalt ei saa asjadest aru ja üritan neid selgeks mõelda, ja asi lõppeb veel suurema segadusega. Ideaalne näide selle kohta, kuis kergeid asju keeruliseks teha.