Piirid ja nende ületus.
Mulle ei meeldi perioodid, mil üks aeg saab otsa ja uus pole veel alanud. Kahevahel olek ja muu selline teema. Umbes nii, et magada ei saa ja ärkvel olla ei suuda. Paar päeva tundubki elu kui üks päriselt olemas olev oksüümoron.
Aga see selleks. Olevik… Olevik on aeg, millest ma aru ei saa. Ja inimeste toimimisest samuti mitte. Koostoimest veel vähem.
Vaatasin jõge ja mõtlesin, et kuupäev vahetub, nimed vahetuvad, kuid jutt jääb samaks. Ju ma siis lihtsalt olen selline.
kui sa ei saa aru olevikust, inimestest… millest sa aru saad?
See on hea küsimus.
Olles piiri peal, oled tegelikult kahe asja vahel, kummassegi kuulumata, kummaltki poolt nägemata, arvas Yks kelle nime kunagi ei avaldatud (või siis oli ta nimeks E. T.) kirjas Angelole. Minus tekitab see alati kujutluspildi õrnroosade kardinatega varjatud mannavahunaisevoodist (ja seda ymbritsevast toakesest), mille jalutsis on nii paremat kätt uks kui vasakut kätt uks ja mis tegelikult asub kahe seina vahel teises reaalsuses. Mõtle, mis oleks kui sa saaksid väljuda yhest ruumist ja enne teise ruumi jõudmist nende vahele ära kaduda.
“maha jäänud eilne päev
homsed kellad veel ei löö” laulab yks muhulane umbes selle aja kohta, millest sa tundud rääkivat.
Sellepärast mulle öösel yleval olla meeldibki.
Okei, palun vabandust aga… Tho – sul on õ täht, sul on ö täht, sul on ä täht – KUHU sa ü tähe ära kaotasid?
Tolle ma jätan sakslastele ja võtan selle asemel eeskuju soomlastest, sest nemad on sugulasrahvas. Või umbes selline on asja põhimõtteline põhjus. Praktilisem on see, et ma kunagi vahepeal puutusin palju kokku tõsimeelsete ypsilonlastega ja tekkis kõva harjumus sõnu just sel kujul näha. Meeldib, noh.