“IDentiteedi” otsingud Tartu Uues Teatris.

Igaühe elus on varem või hiljem hetk, mil otsitakse vastuseid küsimustele “Kes ma olen?” ja “Miks ma seda teen?”. Kui võtta teatrit kui elus organismi, siis on Tartu Uus Teater just selles hetkes, et küsib sellised üldiseid ja ausaid küsimusi. Omaette õigegi ju – millal veel küsida kui mitte teise (ametliku) tegevushooaja alguses?

Selles mõttes on tegemist huvitava juhuga, kus vorm ja sisu hakkavad üksteist mõjutama. Trupp on laval ja trupiski on oma positsiooniotsingud. Mart Aas on näidendi autor ja laval astub üles Režissöörina, Kristel Leesmend on kostüümikunstnik ja naine laval, Tõnis Leemets teeb heli ja on Raadiohääl, Raimo Pass on mitmes rollis. Ainuke, kes laval ja lavaväliselt topeltrollis üles ei astu, on peategelast mängiv Nero Urke, kes esitabki päris alguses mainitud küsimusi ja end otsib. Kogu trupp on usaldanud end salapärase lavastaja, H.H. Sankovsky kätte. Kes eelnevat juttu hoolikalt luges, saab ehk aru, kes mängujuht on. Samuti on teatav identiteediotsing omane ka taustajõududele – Ivar Põllu jagab end Uue Teatri korraldusliku poole ja lavastuse kunstniku rolli vahel, valguskunstnik Taavi Toom on üheaegselt valgustaja ja lavapoiss. Minagi ei pääse küsimiseta “Kes ma olen?”, sest ametlikult olen koos Liisiga rekvisiitor, kuid minus tõstavad aeg-ajalt pead minu teised rollid – teatriteaduse tudeng, vaataja, kirjanik… Ja ürita siis aru saada.

Tundub, et millestki sain aru. Tuleb valida sobivaks hetkeks sobiv roll. Selles mõttes on Raimo Passi tegelane universaalne “Elu ise”, sest tema astub pidevalt rollist rolli. Eluski elame ju erinevates seltskondades eri moodi. Tuleb tunnistada, et kui lavalt vaadata kellegi identiteedi leidmist, siis selgub, et tuleb tahtmine enese jaokski see välja mõelda, et kes ma olen ja mida ma teen ning miks. Selles mõttes, et laval öeldakse välja ka see, et ainuke, mis identiteediga seoses kindel on, on sinu nimi ja liik.

Aga seda, mis ei ole nii kindel, soovitan ma teil ise vaatama minna. Seda enam, et lisaks tekstilisele küljele on esindatud ka visuaalne külg, sest see, mis on laval, on ikkagi reaalajas toimuv film. “IDentiteet” on lavastus, mis on ühendanud endas teatri ja filmi parimad küljed – teatri olevikulise kohalolu ja filmi distantsliku kõrvaltvaate. Lisaks veel seos otse elust – kokku saavad Tartu UUS Teater ja Ekraani vastremonditud saal. Loogika tunnis ütles õpetaja, et miinus ja miinus ehk kaks ühesugust annavad plussi ehk selle vastandi, kas saaks öelda, et uus ja uus annavad kokku vana ehk selle igavese küsimuse “Kes ma olen?”

Seda, mis see on ja kuidas see on, tuleb ise näha ja otsustada, sest ainuke, mis on kindel, on nimi. Kõik muu on muutuv.

PS! Praegu kirjutatu puhul olen oma identiteediks valinud teatriteaduse tudengi. Rekvisiitor elab öösel ja päeval (proovis) magab.

Osades NERO URKE, KRISTEL LEESMEND, MART AAS, SULEV TEPPART, RAIMO PASS (Eesti Draamateater) ja TÕNIS LEEMETS
autor MART AAS
lavastaja H. H. SANKOVSKY
helilooja ja muusikaline kujundaja TÕNIS LEEMETS
kostüümikunstnik KRISTEL LEESMEND
lavakunstnik IVAR PÕLLU

Etendused Tartu kinos “Ekraan”
P25.10 (esietendus) kell 20.30
R30.10 + L31.10.2009 kell 19.00
P08.11 + R13.11 + L28.11 + P29.11.2009 kell 19.00