Tuulte pöörises.

Draama festival on selleks aastaks edukalt üle elatud. Imestan mõneti siiamaani, kuidas õnnestus nädalaga teha 7 tööpäeva erinevates kohtades. Oma valik, kuid ikkagi. Eilse veetsin see-eest mõnuga magades.

Festivali programmist ja nähtust jäid kõige eredamalt pinnale ZUGA “Kohe näha, et vanad sõbrad” ja Rakvere Teatri “Tuulte pöörises”. Mõlemas oli emotsioon ja atmosfäär, mis mingid asjad mus eneses paika loksutas ja temaatiliselt olid mõlemad samuti mokkamööda. “Idiootidest” ei oska ka hetkel veel midagi arvata, minus võitleb teatrivaataja ja teoreetik. Eks näis kumb peale jääb.

Samuti õnnestus ka Drakadeemia esimene lugemine reedel, kus ette kanti Mari-Liis Mägi “Need, kel pole trakse”. (Selle eest suur tänu ka TÜVKA teatritudengitele, kes kaasa hüppasid ja praktilise töö ära tegid!) Neljapäevane näidendivõistluse laureaatide väljakuulutamine tegi südame soojaks ja sõprade pärast om hää miil. Huvitava vahemärkusena tooksin välja selle, et viimased kaks suuremat näidendivõistlust (see aasta ja 2010. a noorte- ja lastenäidendivõistlus) on esikohal omanud kirjutisi, mis on kas pealkirjas või sisuliselt seotud elevantidega. Paneb täitsa mõtlema, eks ole.

Siit ja sealt olen kuulnud, et tulevane talv ja eesolev sügis toovad endaga kaasa muutusi. Just nagu oleks kõik kohad ǘlikoolilinnas otsustanud, et nüüd on aeg. Aeg olla muutuste tuultes ja pöörises. Tuleb huvitav aeg.