Optimistlikult vaadates.

Hetkel olen isegi päris rahul sellega, et see nädal saab end taaskord ogaraks töötada ja mõne üksiku vaba tunni kulutada muudele tegevustele. Arvestades, et see sügis on ikkagi elumuutuste tähe all kulgenud, siis mis võiks olla veelgi parem vahend liigse mõtlemise vastu. Öeldakse ju, et inimene harjub kõigega ja kui ma juba ükskord harjunud olen ning taaskord aega on, siis pole vast mu esimene reatsioon pidev uni ja isiklike mõtete ketramine n+1 korda (kuubis).

Ja nii nõmedalt kui see ka kõlab, siis peale pikki aastaid pidevat vaimset tööd on päris tore päev otsa ringi joosta. Mitte et mul mõelda ei meeldiks, aga ma kaldun seda tegema liigsügavalt ja liigpalju. Aga mis siis ikka. Tuleb ju ikka leida positiivset ja mitte jääda mõtte juurde, et on liiga palju tööd ja vähe aega.

Klaas on pooltäis. Alati.

Eelmine nädal guugeldasin ja leidsin poolkogeata ühe hää uudise. Jagan seda siis, kui asi lähemale jõuab ja juba on nagu põhjust. Eelvihjena ütlen, et broneerige endale 8. detsembriks hommik Võrus. (Nagu aru saate, siis on praeguse lõigu mõte pinge üleskruvimine, nagu ühele korralikule dramaturgile kohane.)

Kassi tahaks võtta. Aga ei võta. Enne käisin aeg-aalt LP-l ja tema kassil külas, kuid see isik  on mõneks aastaks muudel territooriumitel. Tuleb endale uus kassiga sõber leida. Noh, seniks kuni on olemas oma isiklik pesa ja oma personaalne kass.

Ja juba mõnda aega on olemas selline koht nagu uuslooming.wordpress.com ehk ühe seltskonna vaba mõtte- ja kirjutuslava, kus teemad varieeruvad käisin-eile-teatris kuni Stückemarkenil esindatud näidendite tutvustusteni, rääkiata üldfilosoofilistest mõtteäikudest.