avameelselt novembrist.

ühe sõbraga oli meil pikka aega parool, et “jälle on ta käes, see august”. täpset sõnastust enam ei mäleta, kuid mõte oli sama. võib öelda, et see kehtib ka novembri kohta. jälle on ta käes.

mis teeb novembri eriliseks? maeitea. ehk see äraleierdatud fraas, et käes on hingedeaeg ja kuna on esimesed külmad ja ligihiiliv pimedus, siis kõige selle toimel tahaks lihtsalt kodus istuda ja elu üle järele mõelda ja… kõige pimedam pidi olema enne koidikut. koidik ehk talvine pööripäev, mil päevad hakkavad taas valgemaks minema, on alles kaugel, kuid see tähendab aga seda, et ligi hiilib sujuv pimedus.

mõneti on see justkui üks tumedasilme mees, kes sind tasapisi võrgutab ja kelle ulmale soovid vastu panna, kuid samal ajal sisimas tead, et ta saab su igal juhul kätte. ja ühel hetkel sa langed. ehk on asi selles. või on muus? maeitea.

vaatasin kalendrisse ja mõtlesin, et miks mus pesitseb see vaikne rahutus. november. täiskuu. pimedus. samas mõnus melanhoolia ja vestlused inimestega, kellega pole kaua kokku saanud ja kõik see muutub järsku taas väärtuslikuks. kõik see, millest ühel hetkel sai väga kinni hoitud ja mitte lahti lastud. ja nüüd on see muutunud. ja hakkab vaikselt kohale jõudma.

novembrist on räägitud. olen sattunud palju raamatupoodidesse ja valmistunud nendeks hetkedeks, kui tõesti tahaks talvel kodus istuda. kas vabatahtlikult või lumevangis, aga olla. lugeda. mõnuleda. ja lasta end tasapisi võrgutada. aeglaselt, mõnusalt, kirglikult.