Varblane, viidinglik.

Kuskil viimased poolteist nädalat on mul töö juures tihtipeale meelde tulnud see Viidingu luuletus ühest varblasest ja kaubahallist.

Meilgi lendab üks ringi. Pidasin plaani kinni püüda, aga lind om ikke targem. Kui alguses paistis too pisike tegelane üsnagi hirmunud ja segaduses, siis praegu näib, et poiss (või hoopiski tüdrik?) on olukorraga üsnagi ära harjunud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopiski sellest, et see linnuke tundub oma päriselust ja -kontekstist nii välja rebitud. Istub teine mingil puust karkassil, mis toetab kapitalistliku turumajanduse olemust täielikus tehiskkeskkonnas. Ja ometigi ta saab hakkama. Oma keskkonna väliselt. Ja ehk räägib kunagi oma poegadele, et küll nooruses sai alles nalja tehtud. Ühel päeval vast pääseb välja. Või tuli niisama sooja? Tundis kino ja pähklileti ja toidupoe kerglast võrgutust? Või…

Olen ma ise ka varblane, kuskil kaubanduskeskuses?