Nelja ja poole aasta jooksul on toimunud areng. Jumal tänatud!

Laias laastus saab öelda, et ma elan  üksi. Kuid köögilaud on ikka kaet’ nelja kruusiga. Nädalavahetusel käisin ühikanaabril külas. Täna vaatasin oma nelja tassi. See ühika kruuside turvasüsteem on endiselt sees (see tähendab seda, et loputad tassi ära, kuid kõik parkained ladestuvad aegamööda tassi seinale. Ise julged juua, teised mitte.) Aga see töötas. Vanale koerale uusi harjumusi nii kergelt ei õpeta. Eriti neile, kes oli oma kindel tass ja kes oli võimeline teise toa uksel järel käima. Tassil, noh.

Sain paar vahetusepäeva ära vahetada. Laias laastus tähendab see seda, et tunnen end eriti väljapuhanuna ja üpriski eluga rahul. Täna tõusin üles – uni läks ära. Tagasi ei tulnud. Hakkasin raamatut lugema. Võiks öelda, et see meeldib mulle.

Teisipäeval käisin Genklubis kinos. Näidati Luxfilmi “Mis iganes, Aleksandrit!”. Film, mida vaatasin vastse keskkoolilõpetajana. Film, mida vaatasin peale kolme esimest nädalat ülikoolis. Film… Mida ma nüüd uuesti vaatasin. Teise nurga alt. Südant soojendas endiselt, kuid teise nurga alt. Mõttemaailmas on toimunud mingisugune muutus (väga tore avastus, muide). Ja taaskord avastasin, et midagi vaadates painab mind alateadlik struktuurianalüüsimise vajalikkus.

Esmaspäeval aga nägin lisaks lauamängude kõrvale ka sõpra, kes uuris, et miks ma ei kirjuta. Ei osanudki midagi öelda. Ainult põrandale vaadata ja pilku peita. Tema öeldust tekkis sadistlik ja massohistlik mõte, et äkki paneks Pauli proosavormi. Võiks ju proovida. Kui seda metsa ees ei oleks…

Ja kui tuleb varasuvi (või oleksõigem öelda südasuvi?), siis proovin taas seda ust kraapida, mis viib kuue sambaga hoonesse. Peab uurima, et mis nende reformidega ette võetakse. Kui jääbki nii, et X arv punkte semestris ja summaarset arvestust ei toimu, siis… Noh, siis ma mõtlen edasi. Aga viimase kahe nädala jooksul avastasin, et mulle täitsa meeldiks seda teha, mida ma mõtlen, et võiks teha. Aga jah, see X punkti semestris on see asi, mille asjus ma kahtlen. Mulle pigem meeldis artikkel miskis üliõpilaslehes, et näiteks kümne või viieteistkümne aasta pärast on enamus üliõpilasi nn keskmisest eristunud ja pigem nn eriprogrammil (töö, elu, jms).

Ütlen ausalt, et kuigi hetkel töötan poole kohaga oma erialal, siis see oli ikkagi õige otsus lõpetada nelja aastaga. Minu näol polnud tegemist ehk kõige ideaalsema ja eeskujulikuma tudengiga, kuid see-eest oli aega rahus praktikat koguda ja tagaruumides kolada. Sekka võtta aineid ka kõrvalteaduskondadest ja kuulata selliseid kursuseid, mille kohta võiks öelda lühidalt  ja lihtsalt – silmaringi avardavad ja ei midagi muud. Kas ma olen selle poolest halvema hariduspagasiga? Arvan, et mitte.