Vaatlusmärked dialoogivormis.

X: Mis on iroonia?

Y: Kui ühes kehas on koos küünik ja romantik.

X: Millal on aeg aeglane?

Y: Peale esikapidu.

X: Mis on armastus?

Y: Illusioon. Kokkuleppeline.

X: Mis on keefir?

Y: Elupäästja.

X: Mis on loomuvastane?

Y: Ma ei julge olla õnnelik.

X: Mis on paradoks?

Y: See, et kui kõik tundub liiga hea ja ilus, et olla päris, siis ma hakkan end saboteerima. Sest see ei ole ju võimalik. Ma…

X: Mis on…?

Y: …?

…

Pingviiniline allegooria.

Peale seda, kui pingviin oli poest välja astunud ja endale uue elevandi soetanud, seisis pingviin keset tänavat ja karjus täiest kõrist: “Mea culpa!”

Edasi pingviin enam ei karjunud ja muigas omaette, kuidagi kurjakuulutavalt muigas. Kõndis mööda linna ja lubas, et tema käest ei pääse ükski elevant. Selles mõttes, et… jah, pingviin on süüdi, talle meeldivad elevandid, kuid mis siis ikka – midagi peab siin elus ju meeldima ka.

Näpuharjutus*

“See on nii naljakas.”

“Soovid sa sellest rääkida?”

“Soovid sa naerda?”

“Sina räägi, mina naeran.”

“Värvid olid tuhmid. Praegu veidi värvilisemad, kuid enne olid nad ikka väga tuhmid.”

“Ma ei suuda selle üle naerda.”

“Ära siis naera. Muiga.”

“Mismoodi tuhmid?”

“Puud olid tuhmilt rohelised, lilled tuhmilt punased, võililled tuhmilt kollased.”

“Lihtsalt niisama?”

“Ei, lihtsalt niisama ei olnud. Keeruliselt olid. Keeruliselt tuhmid. Ja tead… Ma tean, mis tunne lilledel on.”

“Lilledel on tunne?”

“Jah. Kindlasti. Ja mina tean. Mina tean, mis tunne neil on.”

“Jah?”

“Nad lihtsalt on.”

“Tuhmid või värvilised?”

“Tegelikult värvilised. Mina olen tuhm. Aga ma üritan selle ära kaotada. Et värvid oleks värvilised ja…”

“Mul on taskus üks pintsel ja purk kärtspunast värvi.”

“Värvi mind ära. Numbrite järgi.”

*Et sõrmed ei unustaks, kuidas mööda klaviatuuri joosta.

Unetu monoloog.

ma tahan magada, kuid ma ei maga, sest ma kardan kaotada aega. ma kardan kaotada kogu aja, mis mul veel on ja ei sekunditki kauem. või ma ei karda kaotada kogu aega, kuid mingit teatavat aega küll. naljakas, sisse ja välja hingates ma ei tunne, et ma raiskan aega, samas magada ja energiat koguda tundub kui esmaklassiline ajaraisk. ma tahan magada, kuid ma ei maga, sest ma ei taha hetki lõhkuda, ma ei taha aega lõhkuda. kui ma nüüd magama lähen, siis on mul tunne nagu oleksin just kõik maailma klaasid lõhkunud. joogiklaasid, aknaklaasid, pildiraamiklaasid… selle asemel, et magada, vaatan ma poolteist tundi ühte punkti ja tunnen, kuidas ma kardan kaotada kogu maailma aega. ma tahan magada, kuid ma ei maga, sest ma tahan magada, kuid ma ei maga. kui ma magan, siis tunnen end süüdi. justkui oleksin sõna otseses mõttes midagi maha maganud. midagi väga tähtsat. midagi täiesti kordumatut. midagi… midagi maha maganud. ma tahan magada, kuid ma ei maga.

Ühe võtaks liblikate pärast

ühe võtaks liblikate pärast
aga ei saa sest aeg läks
juba ammu mööda ja
teise võtaks sellepärast
et tahaks teada
kas kätte saaks ja
kolmanda võtaks sellepärast
et vahel oleks tegevust ja
neljanda võtaks sellepärast
et see peaaegu oleks ja…
kuid need kurradi liblikad
mis on korra lennanud…

“Pooleluline” ööluule 07.04.09

Ööluule.

olen päevade kaupa mõelnud
et mul on midagi öelda
et MINUL ongi midagi öelda
selle kohta kuidas ma näen asju
selle kohta kuidas ma tunnen asju
selle kohta kuidas ma kannatan asju
selle kohta kuidas ma armastan asju
selle kohta…
olen sellest päevade kaupa mõelnud
ja ööselgi ei saa magada
sest mõtlen et mul on midagi
…öelda
…mõelda
…tunda
…kannatada
…armastada…
öelda asja mis ammu juba öeldud
kuid mida kõik ütlevad aina uuesti
ja uuesti
ja uuesti
ja uuesti
ja uuesti
ja uuesti
kuni lõppeb igavik

Hamletlik küsimus.

Mida kuradit ma valesti teen?

Ja miks see kõik mulle nii kuradi palju korda läheb.

Ja miks ma üritan olla miski, mis midagi tähendaks.

***

LOOM: Kunagi ma arvasin, et inimlik olla on kõrgeim siht, mis inimesel võib olla, aga nüüd ma näen, et see oleks tähendanud minu hävingut. Täna ma ütlen uhkelt, et ma olen ebainimlik, et ma ei kuulu inimeste sekka ega ühegi riigi alla, et mul pole asja ei usutunnistuste ega põhimõtetega. Mul pole asja inimlikkuse krigiseva masinavärgiga – ma kuulun maale! Ma ütlen seda, pea padjal, ja ma tunnen, kuidas mu meelekohtadest tärkavad sarved. Ma näen kõiki oma ogaraid eelkäijaid ümber oma voodi karglemas, mind lohutamas, tagant ässitamas, oma ussikeelega piitsutamas ja ma kordan seda ikka ja jälle, sadagu taevast või krokodillivihma – ma olen ebainimlik. (Henry Miller, „Vähipöörijoon“, lk 238)

Vähemalt meeldib mulle nii mõelda mõnel päeval, mis lõhnab täpselt nii, et kui bussiga sõita, siis tahaks kõigile sitasti öelda. Isegi mitte lihtsalt halvasti, vaid lihtsalt sitasti. Miks? Ma ei tea. Mingil moel tunduks maailm nii lihtsalt õiglasem.

Mõnel päeval tunnen tõesti, et kõige lihtsam oleks jalutada läbi elu nagu tõeline külmavereline tõbras. Mitte midagi hinge võtta ja mitte midagi teiste hinge anda. Lihtsalt jalutada läbi elu. Aga sellel on üks suur miinus – see tähendaks, et tuleb jalutada läbi elu midagi hinge võtmata ja teiste hinge andmata. Lihtsalt jalutada läbi elu.

***

Ja vahel lihtsalt nii tahakski.

***
Varahommikul oli väljas üks ilusamaid lumesadusid, mida ma näinud olen. Ja ma lihtsalt ei suuda sellest rõõmu tunda. Lumehelbed muutuvad valgeks massiks, millel pole mitte mingisugust esteetilist vormi. Ja samas on see kõik lihtsalt nii meeletult ilus, et tahaks endale öelda, et see tuleb meelde jätta.

***

Põrgusse.

Öösel kell kolm on poeetiline olla.

Vahel on tunne, et kõik on mingi mäng. Või veidrate sündmuste jada, millel ei saa olla loogilist seost ja lineaarset järgnevust. Ja ometi on. Lineaarselt mittelineaarne.

Kogemata tahtlikult lõin tassi puruks. Veider. Ma lõpetan mingeid perioode nõusid lõhkudes. Ja veelgi veidramal moel hakkab veidike parem.

Kui rääkida laenatud sõnadega, siis inimesed räägivad armastusest ja taovad samal ajal teistele vaiu südamesse. Ja nende südametesse taotakse vaiu ja räägitakse samal ajal armastusest. (See on üldine jutt, ärge tundke end isiklikult puudutatuna. Ma kaldun üldistama.)

Päev läheb käima täpselt sel hetkel, kui on aeg magama minna. Ja tõustes kulub päev sellele, et päev käima saada. Ja niimoodi… kaua.

Käisin eile (või oli see juba üleeile?) kinos. Vaatasin ekraanilt kellegi fiktiivset elu ja tundsin, et ma tunnen mingeid asju ära. Naersin. See oli eneseiroonia, suurtes kogustes. Veider on vaadata valgelt seinalt liikuvate piltide jada, mis on väljamõeldud ja tajuda, et aeg-ajalt on see väga reaalne. Vähemalt olnud reaalne. Ja lõpuks kirunud, miks see film alles nüüd välja tuli.

Ja lõppude lõpuks jääb kõik juhuse hooleks. Juhus ongi see põhjus, miks vahel on tunne, et kõik on mingi mäng. Või veidrate sündmuste jada, millel ei saa olla loogilist seost ja lineaarset järgnevust.

***

See on veider. Sa kulged seinast seina ja tundest tundeni kui pendel.

***

Öösel kell kolm on poeetiline olla
kui saabub elutahe, mis tõustes kiiresti kaob
kui tuuleiil, mis lendleb taevas
ilmakaarest ilmakaarde
igavesest ajast igavesti.
04.39 27.02.09

vahel on tunne, et…

ja vahel on mul tunne, et elu saabki otsa ja armastust ei olnudki.

ja vahel on mul tunne, et ma hoian kinni asjadest, millest pole mõtet kinni hoida ja lasen minna asjadel, millest oleks mõtet kinni hoida. nii üritan ma kinni pidada igat sekundit, mis minust mööda voolab lihtsalt sellepärast, et ma ei taha, et ta mööda voolab ja nii lasen ma minna inimesel, kelle arvan olevat oma teine pool, lihtsalt sellepärast, et sees on üdinini ulatuv hirm.

ja vahel on mul tunne, et kõigel pole absoluutselt mitte mingit mõtet. et kõik on liiga mööduv selleks, et sellest kinni hoida. et kõik läheb ja läheb ja läheb ja voolab kaduviku suunas.

ja vahel on mul tunne, et kõigel on totaalne mõte sees. just mingid pisiasjad, millel pole näiliselt mingit tähtsust. näiteks see varblane, kes hommikul maja ees saia nokib. või see tuvi, kes öisel trepil lumesajus külmetab. või see nööp sellel kummalisel jakil. või see tobe mõte, mis öösel pähe pesa tegi. või…

ja vahel on tunne, et lihtsalt tahaks hingamise ära lõpetada, sest kõik on lihtsalt nii… nii.

ja vahel on tunne, et tahaks elada igavesti, sest ühest elust jääb väheks.

ja vahel on tunne, et ma teen õigeid asju ja olen midagi väärt.

ja vahel on tunne, et ma jooksen peaga vastu paekivist müüri ja minu väärtus on miinustest.

ja vahel on tunne, et inimesed on ilusad ja head.

ja vahel on tunne, et maailm on ilus.

ja vahel on tunne, et maailm on kõige halvem paik, kus ma üldse kunagi viibinud olen.

ja vahel on tunne, et keegi on oma luuleridades võtnud kokku kogu maailma just nii, nagu see on ja enam ei ole mitte midagi lisada.

ja vahel on tunne, et kõik on avastamata.

ja vahel on tunne, et kõik on nii kristallselge, et valus hakkab.

ja vahel on tunne, et kuskil on keegi, kes mõistab.

ja vahel on tunne, et mitte keegi ei mõista mitte midagi.

ja vahel on tunne, et…

ja vahel on tunne, et vahel on tunne, et vahel on tunne.

Deprovell (depressiivne novell).

Tüdruk istus pingil ja nuusutas õhku. Seda värsket talveõhku, mis tuleb, kui temperatuur läheb paar kraadi miinusesse ja lumi krudiseb taldade all nii teistmoodi.

Tüdruk nuusutas õhku.
“See lõhnab täpselt nii nagu roomaks identiteedikriis ligi.  See on selline… kargus. See pole isegi lõhn, vaid just, kargus. Kargus, mis tahab su kopsud ära süüa, kui sa seda sisse hingad. Ma kujutan ette, et kui sellel oleks värv, siis oleks see hele-hele-helesinine. Ja torkiv. Torkiv helesinine.”

Tüdruk istus ja nuusutas veel õhku.

“See lõhnab täpselt nagu üksindus. Just, üksindus. See veebruarikeskpaiga üksindus, kui igalpool justkui joonitaks alla sinu üksindust. See on see kuradi päev. See kuradi päev selle kuradi kuu keskel. Kogu maailm justkui käiks markeriga ringi ja muudkui jooniks. Jooniks alla su üksindust ja… ja seda, et sul on külm, kui sa öösel ärkad.”

Tüdruk istus ja nuusutas veel õhku.

“See lõhnab täpselt nii nagu… nagu… ma ei tea mis. Elu ise vast. Kummaline segu mingitest kergelt aimatavatest lõhnadest. Nagu hakkaks midagi tundma, kuid see kaob sama kiiresti kui sa seda aimasid. See lõhnab just nagu võimalus, mida sa aimad, kuid mitte kunagi ei kasuta. Nagu maailm, mis joonib alla su üksindust.”

Tüdruk istus ja nuusutas õhku.

“See lõhnab nagu teadmatus. See, et sa ei tea tegelikutl enam midagi. See, et sa ei taha enam midagi. See, et sul on kõigest jumala ükskõik. See, et… sa oled lihtsalt väsinud. Et sa oled elamisest väsinud ja ei taha enam midagi. Ja mitte midagi pole enam lisada. Kuigi rääkida võiks veel ju paljut. Väga paljut. See ongi teadmatus. See ongi teadmatus, kui sa üritad teha asju, millesse sa enam kaua pole uskunud. See ongi teadmatus, kui sa teed päevast päeva asju, millest sa aru ei saa. See ongi teadmatus, kui sa seisad Patkuli trepi keskel ja ei tea enam mida teha. See ongi…”

Tüdruk istus, nuusutas õhku.

“See ongi iroonia.”

Mõtte käigud (Mõtte monoloog).

Kõnnib üks Mõte mööda Tartu tänavaid. Õhtu on ta veetnud meeldivas seltskonnas ja koduaju poole kõndides vaatab taevas ilutsevat täiskuud. Kõnnib mööda tänavaid koduaju poole ja mõtleb. Mõte mõtleb mõtet. Mõtteid pigem.

MÕTE: “See on hämmastav, kuidas aeg-ajalt tundub, et pisiasjade eest tuleb võidelda. Selle eest, et saaks öösel magada. Selle eest, et saaks hommikul üles tõusta. Selle eest, et vaadata peeglisse ja mitte vihata seda, mis sealt vastu vaatab. Selle eest, et tunda end inimesena. Selle eest, et tunda end olendina, kes on midagi väärt, kellel on õigus olla õnnelik. Õigus olla õnnelik. See kõlab hästi! See kõlab väga hästi! Ma nägin enda ümber naeratavaid inimesi ja üks neist tundus olevat eriti õnnelik. Oleks võinud jumala rahus võtta ÕS 2006 ja otsida üles Õ-tähe ja otsida üles sõna “õnnelik” ja tema näopildi sinna kõrvale kleepida. Et teed raamatu lahti, otsid sõna üles ja ilma definitsiooni lugematagi saad aru, mida tähendab õnnelik. (Paus.) Ma tahaks ka õnnelik olla. Vahepeal ma olin. Nüüd on see tunne kuhugi kadunud ja ma üritan seda uuesti leida. Ma peaaegu et tean, kuidas, aga… Aga see, et mina tean, ei tähenda tegelikult midagi. See, et mina tean täpselt, mida tuleb teha, ei tähenda seda, et teised ka teavad. Teised suhtuvad umbusklikult ja järjekordselt on mul tunne, et ma pean võitlema. Võitlema selle eest, et olla õnnelik. See on nii imelik. Öeldakse, et nad ei taha näha, kuidas ma haiget saan, samas… Samas mulle ei anta võimalustki. Võimalust. Võimalust… Ja kui otsin oma selgroolülid ükshaaval üles ja sean nad vertikaalsesse ritta, mis hoiab mind piisavalt püsti, siis on ikkagi tunne nagu jookseks vastu tuult. Lõpuks on nii, et ma saan kätte selle koogitüki, mida ma olen kohvikus pikalt vaadanud ja mõelnud, et kohvi kõrval oleks see ideaalne ja… ja ma ei tunne sellest enam rõõmu. Ei tunne rõõmu, sest kook on muutunud kibedaks. Sama kibedaks nagu pisarad, mis tema eest nutetud on. See on umbes see tunne, et sa üritad lennata, sest nii on ette nähtud. Loodus on niimoodi ette näinud, et need, kellel on tiivad, peavad lendama. Ja kui sul on tiivad, ja sa ka üritad lennata, vähemalt proovid lennata, siis… siis peaks ju kõik korras olema? Aga ei ole. Ei ole korras, sest hetk, mil sa üritad jalgu maapinnalt lahti saada ja sa leiad ka sobiva kivi, mille otsast hoogu võtta, sel hetkel kärbitakse su tiibu. Ja just nii palju, et sa saad lennata, kuid tuult on raske püüda, sest puudu on just need kaks sulge, mis ära võeti. Ja ühel hetkel avastad sa end sillalt. Oled sillal ja vaatad voolavat vett ja tajud, et kõik on nii minev. Ükskõik mis sa teed, see ühel hetkel läheb. Kindlus muutub kindlusetuks ja tulek minekuks. Ja kõik ongi nii… täpselt nii, et mõtled, et kas eelmine elu möödus mingi putukana, sest inimmaailma reeglid tunduvad olevat nii raskesti aimatavad. Ja lõpuks jääb järgi ainult küsimus, kas seada asjad nii, et olla enda vastu aus või suruda maha kõik tungid ja tahtmised ja teha nii, kuis on kergem. Ja lõpuks enam ei teagi, mis on parim. Mis oleks piisavalt halb, et oleks piisavalt hea. Mina ei tea. Mina ainult mõtlen. Ma mõtlen ka seda, et jätaks mõtlemise maha. Ei ainsatki mõtet enam. Mitte ühtegi ideed. Mitte ühtegi mõttepoegagi. Või miks just mõttepoega? Äkki hoopiski mõttetütart? Või tuleks öelda neutraalselt, et mõttelapsi?”

Mõte jättis mõtlemise maha, lõpetas võitlused ja kadus koos jõe vooluga maailma kaugeimasse nurka.

Tuli uus päev ja uus Mõte. Loodus ei salli tühja kohta. Kõik on minev. Kõik mis tuleb, läheb. Võitleb oma võitlused, mõtleb oma mõtted ja kaob. Saab osaks tühjusega, mis hinge pigistab.

“Smile. That’s all,”

…loed sa ekraanilt ja tunned, et hakkad lihtsalt nutma.

***

Mida närvilisem ma olen (isegi kui ma seda ei tea), seda rohkem hakkan ma koristama. Või mingeid pisiasju tegema, mis on ülimalt mõttetud. Näiteks teepakke lugema. Või laduma mingeid asju järjekorda, mis kohe varsti järjekorrast ära lähevad. Tundub, et teatud olukorras on kogu aeg püüd luua süsteeme. Midagi, mis töötaks. Midagi, mida saaks kontrollida. Midagi, mis… Maitea.

***

Asjad on kummalised. Just see, kuidas kõik välja kukub või mis seosed asjade vahel tegelikult valitsevad. Ja kohati on jälle see tunne, et keeraks kella tagasi ja põgeneks kuhugi aega, mille kohta teaks, et need hetked tunduvad ajaperiood X hiljem Väga Tähtsad. Kuid siis tekib hoopis küsimus, et kui muuta ajahetk X tagasi toimunud sündmus, siis muutuvad ka sellele järgnevad sündmused. Ja mis siis juhtuks? Tõenäoliselt istuksin ja räägiksin, et kohati on jälle see tunne, et keeraks kella tagasi ja põgeneks kuhugi aega, mille kohta teaks, et need hetked…

***

Tahaks asjad kuidagi korda saada. Igas mõttes. Mitte lihtsalt jääda inimkirjutusmasinaks, kes tunneb, et kuubi kolm külge ahistavad.

***

Ma olen viimasel ajal hakanud kirjutama väga palju kassidest. Haikudes jalutavad kassid mööda tänavat, luuravad iga nurga taga, joovad kultuurselt… piima. Kuna ma tean, mida minu jaoks tähendab kass, siis on see üsna halb. Või mitte päris halb, aga… aga veidi negatiivse varjundiga asi.

***

Kuhu kaob jõud ja mis juhtub ajaga? Kus on tõde? Mis on reaalsus ja mis väljamõeldis? Kuhu kaon mina noil hetkedel, kui kõik ümbritsev hakkab meenutama mustvalget tummfilmi, mis melanhoolse alatooniga?

***

“vahel on tunne, et tegelikult on kõik üks lõppematu väljamõeldis ja korduvate lugude jutustamise lugu. et kõik mis on, on kunagi olnud ja tihtilugu on see vaid üks korduste kordus, mis ennast kordad ja loob aina uuesti. nagu organ, mis muudkui puhastab vana verd ja laseb selle uuesti ringlusse, sest mitte midagi ei tohi kaotsi minna. kõik mis on, on kunagi juba olnud ja on aina uuesti. jalgratast leiutatakse iga päev, olgugi et see on teoorias ammugi olemas, kuid praktikas on jalgratas leiutamata, sest… sest lihtsalt iga inimese jalgratas on erinev, kuigi see metallist koosnev luustik peaks neil kõigil ühesugune olema, või sarnane. ühel hetkel avastad, et jalgratta leiutamise peale on kulunud metsikult aega ja parimad osad on juba möödas. kuid samas ei hakka oma jalgratast kellegi teise järgi sättima. ikka tahad vastu vaielda, et sinu rattakett ei ole minu rattakett ja üleüldse, minu pidurid on paremini õlitatud. vahel on tunne, et… tegelikult on kõik väljamõeldis ja ei ole olemas sellist asja nagu reaalsus. on mingisugune jada, mis koosneb korduvatest narratiividest. piirväärtus on piiritu ja eluarmastus on piiritus, mida ei piira miski, kuid samas absoluutselt kõik.”