Lõputu kohvijoomine.
Käisin eile Draamateatris vaatamas, et kuidas annab lõputult kohvi juua. Väga edukalt. Olgu sõda, olgu rahu, olgu üksindus, olgu kaksindus, olgu… Aga üks asi, mis jääb, on kohv. Mingisugust Tartu hõngu õhkus lavalt küll, kuid päris Werner on ikka päris Werner. Hakkasin selle üle mõtlema, et kas Alliksaar oligi nii ela ja edev nagu Teplenkov mängis? Esimese hooga oleksin Alliksaareks pakkunud toda Tõnu Oja tegelast. Aga teater on teater ja elu on elu, kuigi vahel tundub, et ega seal suurt vahet polegi.
Ennist kõndisin Teatriliidu poole, sest neil on parim raamatulett ja kui sa kogemata avastad, et vanaema on tudengit toetanud, siis… siis tundub loogilisem minna raamatupoodi kui Zavoodi. Zavoodi lähen niikuinii ka, aga… aga muu raha eest. Ja mis on Murphey seaduste kategooriasse kuuluv reegel? Kui sinul on kott raamatud täis, peab kingakonts alt ära tulema. Nii hõljusingi pool linna läbi nii, et “Uskuge mind, mul on konts täitsa all, te lihtsalt ei näe. Näete, konts on täitsa olemas. Mina küll usun!”.
Sõber kommenteeris, et poleks ma nii lobamokk, siis ta poleks arugi saanud, et mul kontsa pole. See vist ongi teatriime… See laterna maciga vms. Camera obscura ometigi mitte.
Pansomõtted.
Viimasel ajal on üheks lugemismaterjaliks olnud Panso päevaraamatud. Noh, pigem sirvimismaterjal, aga.. Aga kokkupuude kultuuriga seegi. Aga mida ma mõtlema hakkasin, oli see, et…
Midagi ei muutu. Selles mõttes, et loen mingeid katkendeid ja tunnen mõtteid ära. Mõtteid, olukordi, asju… Selles mõttes on huvitav, et Panso kirjutas viiekümnendatel, mina olen kahekümne esimese sajandi esimese kümnendi lõpul. Ja mõtted on samad.
Aga üldiselt… Üldiselt… Elagu elu, mis põletab rinda!
…ikka veel pole midagi lisada.
Järjekordselt tahan tõdeda, et maailm on veider paik.
Tänane tund möödus üsnagi positiivses mõttes. Sain teada, et 35 minuti jooksul jõuab ära teha kohustusliku ülesande, vaadata Raeplatsil torne, võtta Vallist üks millimallikas, Loitsust üks elevant ja naasta algpunkti.
Mott.
…ja midagi ei ole enam lisada.
Mõnel hetkel on tunne, et hõbekandikul kandub ette kõik, mida ühel või teisel moel eitanud olen. Mine võta kinni mida see tähendab.
Teistpidi tundub, et praegu on järjekordselt miski maailmaga leppimise periood. Niikaua naudin kuniks seda on. Viriseda jõuab alati. Alati ja põhjalikult.
Aga homme hakkab kool. Noh, esimene kool on juba kuu aega peal, aga see teine kool hakkab homme. Naljakal moel on mul homse osas palju suurem ärevus sees kui n-ö päris kooli esimeste päevade/loengute asjus. Ideaalis peaks nn oma rebased kah saama ja… Aga eks näis.
Mulle jäi jälle Panso raamat ette. Aeg-ajalt sirvin. Ja endiselt, elagu elu, mis põletab rinda. Praegu ringlevad tsitaadid peas, mõnes kunstiteostest, teised päris elust. Segadusse ajavad mõlemad, mõned mõnusalt ja teised ebameeldivalt.
Mendelejevi tabel.
Keemia. Ja elemendid, mis vahel kokku sattudes põrgu korda saadavad. Või saadavad korra põrgusse, oleneb kuidas võtta.
Väljas on sügis. Linnud lendavad lõunasse, inimesed käivad põhja, tuul puhub kirdest, lootus tuleb kagust…
Tuleks häälestuda akadeemiliselt. Või vähemalt tuleks maha istuda ja üritada häälestuda. Ükskõik milleks või millest.
Panso käis ringi ja karjus: “Elagu elu, mis põletab rinda!”
“Sahtlist välja!” Draama raames!
5. septembril kell 14.00 Genialistide klubis toimub järjenumbrilt viies kohtumine Noorte Teatritehase “Sahtlist välja!” sarja raames.
Seekord tuleb sahtlist välja Mihkel Seeder ja tema tekst “Enne lõppu”. See on noore üliõpilase kirjutatud lugu ühest valest lõpust, kahest tõesest lõpust ja inimestest nende lõppude eel.
Loevad Veiko Porkanen, Oliver Taul, Indrek Lillemägi, Maria Metsalu, Liis Pokinen ja Marit Sirgmets. Lugemise valmistab ette Marit Sirgmets.
Kohtumispaik Genialistide klubi (Lai37 taga) ja sissepääs prii.
Nädal.
Avastasin Viljandit ja leidsin, et see on päris tore.
Ja rohkem ei tahagi öelda.
Vist jätan mandri maha.
Vähemalt paariks päevaks üritab. Laeb end hääd energiat* täis ja…
Eks hiljem siis näis, nagu Jää-äär laulab.
*www.hef.ee ehk Hea Energia Festival
Videopilt yuutuubist.
Luuleõhtu.
N09.07.2009 / 22.00 / prii
Genialistide klubi plaadikohvikus, Tartus
LUULEÕHTU:
JOANNA ELLMANN. HIRI MÜÜRIPEAL. KAUR RIISMAA.
Kolm vaadet Tartule. On sõna, on heli, on… On öö, kus on asju.
Joanna Ellmann – http://liblikanahk.blog.com/
Hiri Müüripeal – http://www.poogen.ee/?SubID=7&AID=4616
Kaur Riismaa – http://www.poogen.ee/?SubID=7&AID=222
Piirid ja nende ületus.
Mulle ei meeldi perioodid, mil üks aeg saab otsa ja uus pole veel alanud. Kahevahel olek ja muu selline teema. Umbes nii, et magada ei saa ja ärkvel olla ei suuda. Paar päeva tundubki elu kui üks päriselt olemas olev oksüümoron.
Aga see selleks. Olevik… Olevik on aeg, millest ma aru ei saa. Ja inimeste toimimisest samuti mitte. Koostoimest veel vähem.
Vaatasin jõge ja mõtlesin, et kuupäev vahetub, nimed vahetuvad, kuid jutt jääb samaks. Ju ma siis lihtsalt olen selline.
