Hingedeaeg.
Hingedeaeg või hingeaeg või hinge aeg?
Miskist lehest lugesin, et see novembrikuine hingeadeaeg on aeg selleks, et enda sisse vaadata. Omaette õige. Kõike arvestades.
Aga praegu on detsember. Kah miski veidravõitu kuu. Selline vastukäivus aastas – et agu oleks pühadeaeg, kui võiks rahulikult võtta ja samas ajavad viimased tööasjad üksteist taga nagu Aafrika sprinterid. Ja samas tahaks lund ja mida pole, seda pole. 2008 6. detsember oli lumi maas. Ilus lumi. Seekord… mida polnud, seda polnud. Aga oli kargus, mis lasi Kuradisillal veidi vähem istuda kui tavaliselt.
Ja muide, täna on SEE päev. Millegi uue algus. Vot nii.
Ääremärkused maailma äärelt.
Tuumafüüsika on meeste ja naiste vahelise keemia kõrval kökii-mökii, nagu prantslased ütlevad.
Kõik lihtsad asjad tuleb keeruliseks mõelda ja keerulised lihtsaks. Lihtne!
Ja vahel ei jaksa lihtsalt keeruliselt olla. Ja lihtne on olla liiga keeruline.
Ja keegi on vist liiga palju Alliksaart lugenud.
A mis siis.
Praegu on detsember, neljas päev ja väljas on kolmanda oktoobri udu.
“Edevus on elu edasiviiv jõud,” ütles tüdruk ja sidus punased saapapaelad kinni.
Teater… teater… teater… sinuga ei saa ja sinuta ei saa!
Ei kommentaari.
“Stirlitzil oli probleem. Stirlitz ohkas. Ei aidanud. Stirlitz ohkas veel korra. Nüüd aitas.”
Maailm käibki vist teistpidi.
Miks ikka õigetpidi käia, kui võib ka teistpidi minna? Selles mõttes, et tegelikult jõutakse punktist A punkti B küll, kuid vähe käänulisemaid teidpidi, Noh, et vaataks mis on punktis Y ja punktis P ja punktis S ja… Huvitavam, noh.
Eriti tore on seda teha normaalses seltskonnas ja tõesti tunda, et… Kurat, ma elan!
Ja siis tunda, et isegi kui on mingid pooltoonid ja nurkad noodid, pole tegelikult midagi hullu. Äärmuslik elujaatavus läbi suure… ee… kui vaid teaks, läbi mille.
Protsess on vast põhiline. Elu midagi ikka õpetab.Aga mida?
VP soovitab UM-i kõrbenud galaktikaid
Ah jah, ja see lugu ka, et neljap Tampere majas kell 18.00 on kõrbenud galaktikad ja Joanna Ellmann ja Hasso Krull ja…
Loetavamas vormis vihje: Joanna Ellmannil tuli uus kogu välja, neljap Tampere majas kell 18 kukutakse esitlema. Krull võtab sõna ja Joanna loeb luuletusi ja…
Et siis nii. Olen raamatukaante vahele ka piilunud. Ei nurise, vastupidi, ebanurisen ehk loen mõnuga.
A(m)ps
Vaatan enese ümber ringi ja tahaksin küsida, et kas see kõik on päriselt. Vaatan veel ringi ja küsin ka ja vastuseks tuleb midagi sellist, et “mida sa täpselt mõtled? see kõik oli jummala normaalne ju. isegi armas.”
Mul on tunne, et praegu on mul käes normaalsuse avastamise aeg. Väheke probemaatiline mõnel päeval, aga enam-vähem saab hakkama. Vist.
Aga üldiselt, kui hakata järjekordselt kasutama vanu ja kulunud lauseid, mida ma juba siin blogiski olen korduvalt öelnud, siis… elu kammib järjekordselt ära ja… ja kurat, mulle meeldib! mulle meeldib see maailm, kus… edasine tekst on tsenseeritud.
Ja kuidas endal läheb? 
Vot eta zižni, moi daragai!
Elu nautimisega ei tasu poole pealt seisma jääda.
Anonüüm.
***
Ja rohkem ei olegi vist midagi praegu öeld, kui…
VOT ETA ZIŽNI, moi daragai.
I’ll say…
California, here we come! ja I don’t want to stop now.
Eks nii olegi. Eks näis mis saab. Igalpool.
Jõudis kohale, mida tähendab kibemagus ja kurbilus ja elavad oksüümoroonid ja… Et sügis on ilus. Et elu on veider. Et… et kui öelda, et täna tuleb lühike päev, siis läheb see veel pikemaks kui tavaliselt.
Ega rohkem polegi midagi. Punkt.
100 ja 1 pisiasja.
1. Ma peaksin juba teadma, et raamatupood ei ole üldse hea koht bussi ootamiseks, kuid ma ei õpi kunagi.
2. Loodus ei salli tühja kohta.
3. Kõik on tasakaalus. Kuidagi ikka.
4. See on hirmuäratav, kui sa tead, kes su blogi sirvivad. See, et ema aeg-ajalt siia satub, sellega olen leppinud, kuid see pani ikka paraja põntsu, kui üks sõbranna ütles, et ta oli mingeid asju oma vanaemale ette lugenud.
5. Ma olen vist egomaniakk.
6. Mjäu!
Lõputu kohvijoomine.
Käisin eile Draamateatris vaatamas, et kuidas annab lõputult kohvi juua. Väga edukalt. Olgu sõda, olgu rahu, olgu üksindus, olgu kaksindus, olgu… Aga üks asi, mis jääb, on kohv. Mingisugust Tartu hõngu õhkus lavalt küll, kuid päris Werner on ikka päris Werner. Hakkasin selle üle mõtlema, et kas Alliksaar oligi nii ela ja edev nagu Teplenkov mängis? Esimese hooga oleksin Alliksaareks pakkunud toda Tõnu Oja tegelast. Aga teater on teater ja elu on elu, kuigi vahel tundub, et ega seal suurt vahet polegi.
Ennist kõndisin Teatriliidu poole, sest neil on parim raamatulett ja kui sa kogemata avastad, et vanaema on tudengit toetanud, siis… siis tundub loogilisem minna raamatupoodi kui Zavoodi. Zavoodi lähen niikuinii ka, aga… aga muu raha eest. Ja mis on Murphey seaduste kategooriasse kuuluv reegel? Kui sinul on kott raamatud täis, peab kingakonts alt ära tulema. Nii hõljusingi pool linna läbi nii, et “Uskuge mind, mul on konts täitsa all, te lihtsalt ei näe. Näete, konts on täitsa olemas. Mina küll usun!”.
Sõber kommenteeris, et poleks ma nii lobamokk, siis ta poleks arugi saanud, et mul kontsa pole. See vist ongi teatriime… See laterna maciga vms. Camera obscura ometigi mitte.
leave a comment