Elevant õlleklaasis.
Laupäeviti on mõnikord on suhteliselt palju juttu sellest, kuidas tegelasi luua, eks ole, ja enamusel kipub olema see lugu, et poiste jaoks on raske kirjutada tüdrukutest ja tüdrukutel poistest. See tähendab, kirjutada on kerge, aga luua usutavat tegelaskuju on juba teine asi. Mingil hetkel kui toanaabrile uue asja katkendid ette lajatasin ja lugeda palusin, hakkasin natuke mõtlema. Mul on just see naljakas lugu, et ma ei oska tüdrukutest kirjutada. Et olen ise küll XX-kromosoomidega, aga… no ei paku huvi. Senini on põhitegelased olnud ikkagi mehed ja naistel on pigem mingid kõrvalised rollid-funktsioonid. Et mehed tunduvad huvitavamad. Et mida nad mõtlemad ja kuidas nad mõtlevad ja kuidas see kõik töötab ja nii edasi. Tihtipeale on tüübid lihtsalt sümpaatsemad (tahtlik sõnavalik mitmetähenduslikkuse saamiseks). Nii et kirjanduslikult olen ma väga-väga heteroseksuaalne, eks ole. Aga üldiselt hakkasin paari asja veel mõtlema. Kui enamasti kirjutan meestest, siis paratamatult jääb minus alles naine, eks ole. Lõpuks tekib küsimus, et kas minu mehed on usutavad või ei? Või on nad usutavad küll, kuid kirjutaja soo tõttu on nad tavamaailma mõistes tundlikud mehed või mõne arust lausa mökud? Mnjah. Ja lõppkokkuvõttes on ikkagi üks suur-suur küsimus: mis on siiski usutav ja kuidas defineerida mõiste “usutav”. Sest aeg-ajalt on küll selline tunne, et kui üksüheselt kirjutada maha see, mis ümberringi toimub ja see lavale panna, siis hiljem järgneks kommentaar, et “Neiu, teil on väga elav fantaasia!”. Ja kui teinekord fantaseerid nagu oleks viimsepäev käes, siis on jälle kõik nii lihtne ja loogiline ja “See juhtus su endaga, jah?”.
***
Eile kukkus elevant õlleklaasi sisse. Korralik ristimispidu. Ja selleks, et asjad veelgi veidramad tunduksid, läksin ma öösel koju koos seitsme elevandiga.
“Minu religioon on juhus.”
Iga aastaga tundub, et sünnipäev läheb aina rohkem nihkesse. Et mõtled, et vot see on lagi. Ja siis tuleb järgmine, uus ja hullem. Aga ma üldse ei kurda. Väga mõnus oli. Varem pole sedagi ette tulnud, et oleks pikemate ja lühemdate pausidega kolm päeva läinud (pühapäeval tähistasin seda, et olen viimast päeva üheksateist aastat vana; esmaspäeval seda, et saan kakskümmend; teisipäeval seda, et olen esimest päeva kakskümmend). Põhjuse leiab alati. Aga oleme ausad, seda oli vaja praegu.
Eile tuli selgus mõneks ajaks. Istusin kuskil vanalinna hoovis ja ootasin ja olin ja ootasin ja istusin ja kuulasin muusikat ja ootasin ja olin ja… Lõpuks olin lihtsalt pingil ja kogusin, et vaikselt ära minna. Lõpuks keegi isegi küsis, kas ma istun alati seal. Ei, ainult vahel.
Järgmised paar aastat olen veel Tartus. Kummalisel kombel tundub see praegu päris hea valikuna. Jälle see, et inimese mõttemaailm muutub. Kui sügisel tulin, siis mõtlesin, et ainult aastaks ja mitte päevagi rohkem. Eile vaatasin paberit, kus polnud minu nime ja… ei löönud väga rivist välja isegi. Ma eelmise suve näitel kartsin hullemat, aga… kummaline rahulolu on praegu sees. Et praegu nagu võiks täitsa veel olla veel mõnda aega veel Tartus.
Kui esmaspäeval Teatripuhvetis inimestega istusin, siis oligi nagu teater. Istume ja oleme ning äkitselt tuleb laua juurde ettekandja, kes toob šampanjat ja teatab, et Hiire Emme tervitab. Ma siiani arvasin tõsiselt, et sellised asjad juhtuvad ainult filmis või muudes teostes. Enne kui klaasideni jõudsime, palusin teha sellise n-ö toostiringi, et igaüks ütleb midagi, mida ta parasjagu öelda tahab. Üks huvitavamaid oli see, kui sõber vaatas mulle otsa ja ütles siiralt: “Ära siis Tartusse päriselt ära kao.” Aga armas oli. Kõik olid. (Nüüd tuleb jälle see tõdemus, et minu inimesed on head inimesed. Aga nad on.)
Viimase paari päevaga olen järjekordselt tõdenud, et minu religioon on juhus. Lihtsalt nii kummalisi asju on olnud, mis seostavad end hiljemalt järgmisel päeval väga tõsiselt ära. Või tunduvad lihtsalt olevat väga sobilikud. Eile seisin mingil hetkel Müürivahe tänavas ja naersin selle peale, et õnneküpsise paber teatas midagi, mis nii sobis lihtsalt. Läks täkkesse. Helistasin emale ja lugesin talle ka ette. Naersime koos põhimõtteliselt. Kui ta oli naermise lõpetanud, siis ta teatas, et nagu tema tütar ikka ütleb: “Kes tahab seoseid leida, see leiab.” Aga nii on lihtsalt. Aga juhusega edasi minnes ütleksin, et kõik on korras. Kui mingil hetkel mõned tulid, siis ulatasid ühe oksa ja ütlesid, et tuvi saatis. Alguses ma ei saanud aru, aga täna on see väga loogiline ja… ja väga hea. Ses mõttes, et kui on tuvi ja on oks, siis kuskil on ju ka kuiv maa, või mis?
Ja jälle jõuame me selleni, et pisiasjad loevad kõige rohkem. Sest nad on ju pisikesed ja kõige suuremad.
Aga jah, järgmised paar aastat tšillin Tartus. Kuu lõpus võib-olla ka hängin. Eks näis.
“Head ööd, vend!”
Eile siis tulin koju, magasin paar tundi. Äratuskellad magasin maha, kuid ühe sõnumi peale ärkasin küll üles. Enam magama ei tahtnud jääda ja läksin Tallinna bussile. Loeng… noh, mida pole, seda pole. Aga varajane Tallinna buss oli igas mõttes üks Väga Hea Otsus. Ja kõige paremini jõuab “varajasele bussile” peale Zavoodi “Kodulaulu”. Kodukord on neil paigas – laul käib ära ja üsna varsti on tühjus majas. Süsteem töötab.
Päev otsa naeratasin lollakalt ja avastasin, et kui sa tahad, et teised sind vaataksid, siis tuleb lihtsalt ringi käia ja naeratada. Bussijaamast linna sõites jäi üks väike poiss mind vaatama. Lihtsalt seisis ja vaatas. Kui naeratasin talle veelgi laiemalt, siis pööras pilgu. Hiljem linna tagasi sõites jäi üks teine väike poiss vaatama. Kummaline. Aga eile lihtsalt suunurgad tõusid iseenesest ülespoole. Juba mitu päeva on kuidagi Väga Hea Olla. Noor ja eluga rahul, nagu ma ennist vanaemale ütlesin.
Eile Tallinna tulles olin kindel, et niigi kummaline päev enam kummalisemaks ei lähe, aga läheb küll. Hetke ajel bussist välja astudes ja teatrikassasse jalutades lõppes asi sellega, et sain tollele etendusele pileti, kuhu kangesti tahtsin. Ja nüüd näebki suure saali “Totu” ka ära. Ja et päev ikka veel kummalisemaks läheks, sain kõrvaltänavas ühe ootamatu teretuse. Ikka väga ootamatu. Ja et veel kummalisemaks läheks, siis jooksin Vabaduse väljakul oma inimestele otsa ja sain ühele lugeda ette sõnumi, mille olin talle hommikul saatnud.
Vahepeal istusin sõbraga Teatripuhvetis ja tiksusime enne teatrit. Jõime kahe peale ühe kokakoola ära ja kui poleks tühja kokapudelit laual olnud, siis oleks võinud vanduda, et on tegemist teise linna ja teise kohaga ja üldse teine olukord ja teine jook. Reede õhtuks lihtsalt hakkab kõigil katus sõitma.
Ja õhtune teater… Ma olin nii läbi, et ma olin täiesti kohal. Vahepeal ma mõtlesin tõsiselt, kuis läheb kokku Shakespeare’i tekst ja kolm tundi und, kuid selgus, et täiesti sobivad. “Head ööd, vend” on üle tüki aja üks asi, mille puhul ma olen tervikuga rahul. Et geniaalne ja aina geniaalsemaks läheb. Väga häid leide oli, võtted – lugu hakkas jooksma. Ja mitu lugu. Ja mitu lugu korraga. Vahepeal lihtsalt istud ja vaatad, et kõik on lihtsalt nii ilus ja poeetiline ja… Ilus. Lihtsalt ilus. Sujuvust oli. Mängu oli. Üldiselt oli Shakespeare’le vint peale keeratud ja see oli väga mõnus ning nauditav. Pole tükk aega nii kohal olnud kui eile. Unevabadus viib piirid minema. Aga eilse näiteks ütleksin, et Uusberg on paljulubav. Nüüd tuleks paar muud asja veel ära vaadata ja siis lõplik järeldus teha. Aga esimene mulje on hea, väga hea.
Pidev jooksmine tuletas meelde toda kuulsat lauset, et maailm on lava ja me kõik oleme näitlejad. Nii ongi. Viimastel päevadel olen ringi jalutanud nii nagu kõnniksin kuskil muus süsteemis ringi. Vaatad inimesi ja näed neis tegelasi, tüüpe. Vaatad inimesi ja näed nende tegevust kui mingit liini. Vaatad inimesi ja jagad nende tegevuse mitmeks tegevuseks, eraldi seisvateks stseenideks, hetkedeks. Ja jõuad jälle järelduseni, et kõige sürrim asi on siiski elu ise. Et see on jaburam kui miski väljamõeldud absurdihõnguline romaan/novell/mis iganes. Et kui elu ei oleks olemas, tuleks see välja mõelda. Aga nii on lihtsalt.
Kas või see eilne Tartu-Tallinn buss. Seegi oli huvitav, kuis vastas istuv mees oma jogurtit sõi. Ja kõik sellised pisiasjad. Vahepeal oli vahekäigus üks raamat, kukkus toolilt ja jäi seisma. Sõitis mõnda aega vahekäigus seistes. Ja kui poleks Tartut, tuleks see ka välja mõelda. Koos oma nihkes maailmaga, mis on lihtsalt nii teistmoodi, et kui see poleks Tartu, siis oleks see väljamõeldus. Aga seal, Emajõe Ateenas on ta väga omal kohal ja väga loomulik. (Jah, Tartu on mulle viimasel ajal väga meeldima hakanud.)
Mingil hommikul peaks korralikult ühe päikesetõusu ära vaatama. Ma polegi vist Tartus veel korralikku päikesetõusu näinud… Jõuab!
Praegu on see aeg, kus ma üritan mitte mõelda. Mitte midagi teha. Lihtsalt olla ja vooluga kaasa minna. Voolata. Teha ja mitte mõelda. Või mitte mõelda ja teha. Või… Maitea.
Aga… inimesed peaksid rohkem naeratama. Siis oleks maailm ka parem koht. Ilusam. Soojem. Mõnusam. Rahulikum. Vaimustavam. Inspireerivam. …
“GEP” või “KEP”? Selles on küsimus!
Täna avastasin kogemata, et mõlemal juhul on kaudselt mõte sama. “ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni” või “KEP ehk Kuumad Eesti poisid”. Nii või naa on tulemus üks – eestlaste iibe tõus.
Täna käisin siis kolmandat korda “GEPpi” (jään truuks originaalpääkirjale) vaatamas. Sel korral ma avastasin kui traagiline see lugu tegelikult on. Esimest korda vaatad – naerad ogaraks, sest… Ma ei tea miks, aga naerad (oma panuse andis magamata öö, matemaatika eksam, mitmes vormis alkoholi…). Teisel korral naerad, kuid tajud, et midagi on veel. Kolmandal korral mõtled vahepeal, et kas hakata nutma nüüd või natuke hiljem. (“Ärkamise aja” ajal oli küll tunne, et nüüd enam ei jaksa. Meeletult ilus. Punkt.)
Põhimõtteliselt räägitaksegi ju meie lugu. Et me sureme varsti välja, kui midagi ette ei võeta. Nagu dinosaurused. Samas lõppeb asi positiivse noodiga – Eesti õpitakse pähe, sest sel moel on ta alati kuskil olemas. Ma tean, et mina jään alles, mind õpiti sügisel pähe. Alles jäävad kivimid, linnud, mõned sõnad, jõed, orud-koopad, nimed.
Nimede lugemise juures oli veel see, et loeti eesnimesid. Samas tuli kohe silme ette, keda mõeldi; selles osas ei tekkinud küsimust. Ju siis on mõttepilt selge, suudab edasi kanduda.
Kui me seda kevadel vaatamas käisime, siis peale lõppu ütles tollane klassijuhataja mulle möödudes ühe lause: “Valus, eks?”. Siis ma ei saanud aru. Praegu vist sain. Või praegu hakkasin aru saama.
Kaudselt ei räägita ju “GEPis” ainult sellest, et tehke lapsi ja inimesi on juurde vaja, et me muretseme järelkasvu pärast jms. Kaudselt ollakse mures ka kultuuri pärast, et see võiks samuti edasi kesta. Samas on kaks poolust ju väga seotud – kui pole inimesi, pole ka neid, kes toda kultuuri edasi kannaks. Ja alltekstid muudkui jooksevad ja jooksevad ja…
Täna igatahes seal saalis toimus midagi. Mulle vähemalt tundus nii (võib-olla on asi vaatepunkti nihkumises – vaatasin esimest korda külgpaneelist, sealt avaneb hoopis teine… vaatepunkt. Või vaate punkt, kuis soovite.). Lõpus olin ainuke, kes püsti seisis. Sellist juhtumit pole mul veel olnud, kus ma oleks täiesti ihuüksi, koos näitlejatega, seisnud. See oli omamoodi… huvitav. Peaasi, et nad ise aru said, et ma aitäh ütlesin. Teinekord lilli saata oleks… kuidagi hilja. Umbes sama, et meenutada kevadet, mis oli kolm aastat tagasi ja täiesti õigustatud ainult tolles ajahetkes, see kevad, ma mõtlen.
Mõnes mõttes on “GEP” eht-eestlaslik asi. Rääkida asjast nii nagu poleks see üldse nii hull. Või… või kuidagi nii. Irooniliselt. Läbi enese üle naermise või… või kuidagi nii. Või antakse pigem mõtteaine kätte, millest pead järeldused tegema ise? Esitatakse argumendid (“Teeme lapsi. Palju lapsi.”) ja neile vastukaaluks teisi argumente (“Kes nad üles kasvatab? Mille abil? Kuidas?”). Lõplkikku vastust ju dialoogis ei selgu – et kas tuleb teha, et nii ongi hea, või tuleks enne tegemist mõelda ka, et kuidas see kõik hiljem välja näeb; mis põhjusel teha jne. Selles osas on esimene ja teine vaatus hädavajalikud – esimeses esitatakse asja idealistlik külg ja puhas tegemisrõõm, teises lisatakse mõttekäike rahvuslikkuse võimalusest üldse ja mõned asjad tuuakse välja küsitavalt; esimene rohkem meestekeskne ja teine naistekeskne. Enne etendust trepil olev silt stiilis “Etendus “GEP” on kahes vaatuses” täiesti õigustab ennast.
“GEPiga” on nagu ka “Naftaga!”, mida rohkem vaatamas käia ja mida kauem seda mängitakse, seda tõsisemaks muutub. Inimesed ja mäng samuti muutub. Kübara rahvastikuteadlane hakkab iga korraga rohkem kandma (või on asi lihtsalt selles, et sõnad enam ei üllata –> tajud sisu).
Aga mis siis saab? Ongi lõpuks nii, et “sakslased mahuvad lõpuks Õismäele ära ja üks üheksakordne jääb veel inglastele ka”? Või et “paari aasta pärast istub kahe eestlase asemel laua taga üks”. Või mis juhtub…? Kuigi “praegused eesti naised ei tee samamoodi keppi nagu peale Põhjasõda”, ma siiski loodan, et päris välja suremiseks ei lähe. Ses suhtes, et ega see ainult naiste rida pole. Või üldse ainult inimeste rida. Või on kahju pigem sellest, et koos inimestega läheks ka keel ja kultuur?
Maeitea. Tänaseks lähen omi mõtteid mõtlema. Juulis näeb, kuis neljandal korral asi tundub. Ehk tuleks kohe karp taskurätte kaasa võtta. Või kaks karpi.
Uskudes
Maailm on kummaline, siin on väga palju veidraid nähtuseid. Kas või inimene ja temaga seonduv – inimene on minu meelest ikka üks väga imelik olend. Inimesele meeldib mängida, isegi kui ta seda ise ei tunnista. Või vähemalt meeldib talle vaadata, kuidas teised mängivad.
Mõnikord võib inimene leida end pimedast saalist, kus ta vaatab teisi inimesi, seda, kuidas elavad teised või seda, kuidas nad ei ela. Ma räägin teatrist ja mingil määral ka inimesest, kes mängib või vaatab seda kõrvalt.
Teater on nagu mängumaailm, kus on kõik olemas, aga see pole “päris”. See on miski, mis on konstrueeritud nelja seina vahele ja tegelikult pole seal ju midagi tõelist – seal on inimesed, kes üritavad näida nendena, kes nad pole, taustal on vaid dekoratsioonid, kuningakrooni kalliskivid on vaid tükk värvilist klaasi, laual olevad roosid on plastmassist. Ometi on vahel tunne, et kogu see järgitehtud maailm on õigem, parem ja reaalsem kui see päris. Et see, mis on laval, on tõelisem kui elu ise.
Kuskilt on meelde jäänud lause, et teatris on kõik võimalik. Kuskilt mujalt on meelde jäänud veel teinegi – iga hetk on täpselt selline nagu me ta enese jaoks loome. Äkki siin peitubki saladus? Et lavaelu tundub usutav just seetõttu, et me lubame endal seda uskuda. Et me lausa kordame endale, et me peame seda tõeliseks ja et see ongi tõeline. Vähemalt korraks, vähemalt selleks kaheks tunniks, mil saalis valitseb pilkane pimedus ja peaaegu ainus valgus tuleb lavalt. See on omamoodi aken, kust avaneb vaade hoopis teistsugusele maailmale, kus paistab kehtivat hoopis teine aeg ja mis allub hoopis teistsugustele ruumireeglitele. Seal, laval, on võimalik läbida kolme tunniga kogu inimelu ja kõndida paari sammuga tuhandeid kilomeetreid.
Aga kuidas, kuidas on see võimalik? Vastus on lühike – seda uskudes. Usk ja uskumine on uskumatult vägevad asjad! Laval olijad usuvad, et nad on, ja nad panevad saali uskuma, et nad on. Kui kõik, või vähemalt suurem osa, usuvad, et nad on, siis nad ONGI. Tekib mingisugune seletamatu ring, mille piirides lubatakse endale näha seda, mida seal tavamõistes ei tohiks olla. Lühikeseks ajaks lubab rühm inimesi endale mängu ja nad on nagu lapsed, kes usuvad jäägitult sellesse, mida nad hetkel teevad.
Ja ongi laval PÄRIS kuningas, kelle kroonil on EHTSAD teemantid, kes ELAB kolme tunninga kogu oma elu ja astub ühe sammuga maailma ääreni.
Esmaspäeva hommikul loengus.
L=T või T=L?
Eilset mõttekäiku edasi arendades, (et loeng võib ka teater olla jne) jõudsin lõpuks järelduseni, et laias laastus võib kõigele külge riputada sildi “Teater”. Noh, näiteks loomaaiale.
Teater ja loomaaed on väga sarnased. Teater on loomaaed, näitlejad on loomad ja publik… publik on loomaaiakülastajad ja peaaegu et ei vahetagi rolle. Loomaaias on ju nii, et lähed ja vaatad ning mõtled, et sina vaatad loomi. Loom samas mõtleb seda, et vaata kui tore – nii tore eksemplar läheb mööda, sellist polegi varem näinud. Teatris tundub toimivat sama asi. Lähed õhtul etendust vaatama ja mõtled, et sina vaatad näitlejaid. Aga kas ikka vaatad? Vahel tundub küll, et esinejad vaatavad publikut sama palju kui publik esinejaid. Et ei olegi seda turvalist anonüümsust, et istud saalis ja oled ja vaatad. Oh ei, näitleja võib ka vaadata. Võib-olla mitte alati ja igalpool, aga mingi vastastikkune loomaaed toimib.
Ah ja, loomaaias on ju puur ka. Teatav piiritletud ala, kus “esineb” loom. Puurist väljaspool on vaatajad. Lava on ka siis puur? Piiritletud ala, mis kuulub näitlejatele ja kuhu reeglina loomaaiakülastajal asja pole.
Aga selle kõige juures on lavastaja siis kes? Loomaaia direktor või talitaja? Pigem talitaja, üks väheseid, kel on õigus siseneda puuri ja loomadega tegeleda. Kuigi talitaja… äkki dresseerija? Et siseneb puuri, töötab loomadega ja õpetab neile selgeks trikid, mida teinekord külastajatele esitatakse, et näidata, kui mitmekülgne loomaaed on. Ja rahvas ahhetab ja ohhetab ning imestab, et kuidas see hüljes siis nina peal pallikeerutamise selgeks sai ja et kuidas jääkaru läbi rõnga ronib.
Paar aastat tagasi (tegelikult umbes aasta, aga tundub nii kauge) ilvese puuri juures seistes rääkis Turovski päris huvitavaid asju. Näiteks seda, et ilvesed ei näe punast. Mul oli punane jope seljas ja ilves vaatas läbi klaasi. Uuris ja pööras pead ja… Turovski sõnul pidi ilvesele vaatepilt väga kummaline olema. Et klaasi taga on paar inimest, kellel on pead ja käed ja… aga vahepeal ei ole midagi, erinevalt teistest, kel just nagu oleks kõik olemas ja omal kohal.
Nii, teater on loomaaed, lava on puur ja näitleja on loom. Ja publik… publik on loomaaiakülastaja, kes arvab, et ta vaatab, kuigi ta on ise samuti vaadatav. Aga loomad on piisavalt lahked, et lasta neil uskuda, et nad vaatavad. Et… et nad ei ole loomaaia loomad, keda vaadatakse. Loomaaias vaatavad ka loomad üksteist. Toosama ilves pidi söögiajal tegema nii, et veab oma toore lihatükki kõrgemale platvormile, kust tal avaneb vaade hirvede aedikusse. Ja siis ta istub ja sööb oma liha tolle televiisori pildi kõrvale. Mis siis järeldub? Et teater on loomaaed ja loomad on kõik, näitlejad võib-olla rohkem, aga publik ka. Et rollid segunevad, nagu loomaaiaski.
Hmm…
(L)avastajad
“Hüppajad” on… hea lavastus.
Läksin uksest sisse, mõtlesin, et inimesed on juba nii varakult kõik saali jooksnud ja… Mina pidin olema kuuendas reas, kuid lõpuks olin “omal kohal” esimeses reas. Vähe inimesi oli. Ja väikese teatri idee töötab ka suure saali puhul.
Hiljem fuajees oli mitmest kohast kuulda, et “Ei meeldinud,” ja üks vanem daam ütles oma mehele, et “Kas sulle meeldis või ei? Mulle ka ei meeldinud. Liiga palju karjumist,”, mees korra pomises ja rohkem ma enam ei kuulnud, sest nad olid juba liiga kaugel.
Mulle meeldis. Esiteks on Stoppardi tekst nii või naa väga hea ja Tommingas mängis väga hästi. Lisaks see, et Kolditsa asjad on “semiootilised virr-varrid”, kuhu saab tähenduse ise juurde mõelda täpselt sinna, kuhu tahaks.
“Ma nägin tulevikku – see oli kollane.”
Muid toredaid lauseid oli ka. Kõik pole meeles ja kõike ei räägikski vist. Inglise huumor on inglise huumor. Lisaks tõestati vahepeal ära, et algust ei ole ja lõppu samuti, sest algust ju ei ole. Ja kõik sellised mõttekäigud.
Hüppajaid oli palju ja nad meenutasid Browni liikumise all kannatavaid elektrone või aatomeid. Ja nad olid kollased!
Oli päris palju trikke, mis meelde jäid. Ekraanide tõttu tuli meelde suvine “Proffet”
***
Viimasel ajal olen rohkem mõelnud ka lavastaja osale. Tavaliselt ma jätan lavastaja kuhugi tahaplaanile, sest teda otseselt ei ole näha ja ta on kuidagi kauge tegelane, selline taustahääl kuskilt. Et sa tead, et puulatv sahiseb tuule tõttu, aga samas tuult ei näe. Aga viimasel ajal olen natuke lavastajat ka näha üritanud. Väga hämar pind. Otseseid laval olijaid on lihtsam vaadata, aga… Lihtne elu on nannipunnidele, eksole?!
Suvel või millalgi oli ühe sõbraga väikesed diskussioonid sel teemal, et mida see lavastaja siis teeb. Eva Klemets ütles kuskil ilusa lause: “Alles selle tükiga sain aru, mida lavastamine tähendab. Enne arvasin, et minu ülesanne on proovi võimalikult huvitavalt läbi viia.” ja Sten Karpovi lause: “Kui midagi kokku lepitakse, siis juba see ongi lavastamine.”
Ise lahendasin enda jaoks lavastaja niimoodi ära, et ükskord hakkas pastakas tühjaks saama ja “L” jäi poolikuks, lausa olematuks ja paberil seisis “avastaja”. Ja nii vist ongi. Et lavastaja on see, kes avastab. Ja see ka, kes peab üritama pilti koos hoida ja väikestest detailidest üritada pilti kokku panna. Enne lugesin just kunstiajalugu, kus oli kubistide kohta öeldud, et nad lammutavad maailma tükkideks, geomeetrilisteks vormideks, et tükid uuesti uueks maailmaks kokku panna. Lavastaja on siis kubist, kes lammutab maailma tükkideks, et sealt midagi avastada ja see seejärel jälle uuesti kokku panna ning samas midagi kokku leppida ja ühtlasi viia proovi huvitavalt läbi?
Kõikemäärav juhus
Eile käisin sõbraga geniklubis “Sadama võimu” vaatamas. Selline poolekspromt minek. Vahepeal olid sellised ketserlikud mõtted peas, et võib-olla üldse ei läheks ja läheks jooks kuskil teed hoopis vms.
Kui enam ei suuda ise otsustada, tuleb asi anda juhuse kätte. Münt aitab alati! Kui kiri, siis teatrisse ja kui vapp, siis ei lähe. Põnevuse kruvimiseks veel ka kolm viset. Kaks esimest oli kiri ja kolmas ka. Otsustatud.
Hiljem me ei saanud aru, et kuidas me üldse võisime kahelda, et kas minna või ei. Asi oli…. asi oli vapustavalt hea. Iiri monoloogid, mida saab tõesti mängida ainult Lutsu teatrimajas või sellega identses ruumis (nagu ütleb kavaleht). Teater, ruum, vein… Tulemuseks üks parimaid teatrikogemusi. Kindlasti pääses top kolme, nt. Seal oli väga ilusaid hetki, näiteks esimese vaatuse lõpp, kus vana mees tegi ahju tule ja seisis ahju kõrvale; kõik läks pimedaks ja mõnda aega oligi ainsaks valguseks ahjuaukudest paistev tuli. See tundus väga pika ajana, kuigi tegelikult oli võib-ollla ehk paarkümmend sekundit.
Markus Luike olin enne laval näinud, teisi mitte. Aga kõigi aktsiad tõusid. Seal oli mängu!
See ruum jäi kummitama. Igas mõttes. Aimatavad kõrvalruumid, kooruv värv, hubasus…
Proovisin ka uut vaatenurka – istusin põrandal ja vaatasin tegevust madalamalt vaatenurgast kui tavaliselt. Huvitav oli. Prooviks või teine kordki. Ja sefiiri ei vaata ka enam sama pilguga vist.
Eile hakkasin koguma ka teatrite lagesid. Peale lõppu viskasin korraks padjale pikali ja vaatasin lakke. Von Krahli lagi oli juba olemas, nüüd ka Lutsu teatrimaja oma olemas.
Ja eile hakkasin jälle mõtlema, et väike teater (või iseseisva mõistena oleks parem väiketeater?) on õige tee, et seal on midagi. Eile oli saalis võib-olla umbes 20-25 inimest. Kui nii paljugi, ma kõiki nägusid üle ei lugenud (kuigi oleks võinud ju silmad üle lugeda ja hiljem kahega jagada). Inimestevahelised suhted (teatri)etenduste puhul ju samad – ühed vaatavad, teised mängivad. Aga väikeses ruumis on need suhted erinevamad – kõik on üksteisele palju lähemal ja kaob ära kõikehõlmav ja kaitsev anonüümsus. Kõik näevad kõiki, kõik on üksteise peo peal, kõik on lähedal.
Ja nii peabki olema. Et ollakse üksteise lähedal.
Noore peegli manifest
Ma olen peegel. Mul on läikiv pind – peegeldan valgust ja maailma. Praegu olen veel uus, mul ei ole suuri mõrasid ja mu pind pole tuhm. Ma peegeldan maailma ja valgust tagasi peaaegu samamoodi nagu see minu sisse jõuab, pragusid ju pole, mis valgust või maailma murraks. Suvalisel ajahetkel tulevikus võin saada mõned mõrad, mu läikiv pind võib tuhmuda ja praguneda. Siis olen peegel, mis peegeldab valgust ja maailma tagasi ehk veidi teistmoodi, teise nurga alt, sest on olemas valgust ja maailma murdvad mõrad. Nii kaua otsin, kuni õige vaatenurga leian. Otsin murduvat valgust ja tükikesi maailmast ja rahu ja vaimustumist ja inspiratsiooni ja… Kõike. Kõike, mida annab peegeldada.
“Vahvlid!” “Ei küpsetanud!”*
Eile oli siis viimane “Nafta!”. Ma vähemalt arvan. Ütleme, et oli viimane. Senisest kuuest korrast võib-olla et parim. Viimased on peaaegu alati parimad – mängitakse mõnuga ja tüngatakse samuti mõnuga.
Sellel korral olid kahel mehel kulmud lahti kuivanud (või lahti higistatud, oleneb kuidas vaadata).
Esireas on alati hea istuda. Näed topeltmängu ja inimeste silmi. See on vaat et huvitavamgi kui see jutt, mida näitlejad räägivad.
Kui hakati korraldama võistlust “Võidab see, kel on käsi viimasena püsti ja laenu pole!”, siis eile oli rambivalguses naine, kes töötas pangas. Aus vastus teenis publiku aplausi. Raudsept lisas, et ega hunt omi ei murra. Aga laenuta pidi hakkama saama, kui teistmoodi mõelda. See teistmoodi mõtlemine pidi jälle igaühe puhul veidike erinev olema. Eks nii ongi. Paluti viimast korda käed tõsta ja Gert Raudsep võttis asja ilusasti kokku: “Orjandusliku korra ajal olid ka mõned jooksikud, kuid need saadi ka alati kätte!” Näitlejad jagasid laenutaotluseid, kõlaritest kõlar Verdi orjade koor, lehvitati lippudega.
Mis siis veel? Tore oli. Ega muud ei oska öelda. Võib-olla mängis kogu see viimasuse asi kaasa. Et viimane kord vaatad ahvitantsu, et viimane kord kuulad seda monoloogi, et viimane kord vaatad seda olukorda, et viimane kord…
Naerul on tõesti “impeeriumeid hävitav mõju”, kui kirjandusteaduse loengut tsiteerida. Eile avastasin, et naer toimib ahelreaktsioonina. Alguses keegi muigab natuke ja lõpuks muutub see naeruks, mida on pea võimatu talitseda ja mis hakkab repliike segama. (Mis seal kastis toimus, et nii naljakas oli? 
) Saalis naerdakse selle pärast, et naerdakse kastis ja kastis jälle sellepärast, et saalist kostuvad naeruturtsatused nakatavad. Ahelreakstioon.
Lisaks avastasin eile, et etendus on veidi sümeetriline. Algab ja lõppeb see sellega, et seinale proijtseeritakse teksti. Lisaks alustab ja lõpetab etenduse sama näitleja.
Mis veel…? Palju. Palju oleks veel.
***
Peale teatrit avastasin koos sõbraga Tammsaare pargis ühe asfaldi pleki (pigem siiski uure või auk vms), mis oli täpselt kajaka kujuga. Ükskõik mis nurgast vaatad, kajakas mis kajakas. Mõne nurga alt oli kohe eriti kajakas. Peaks teine päev uurima ja vaatama, kas on ikka alles, et püsiv kajakas või ainult eilne õhtune kajakas.
Koju tulles jäin korra taevast vaatama. Tumesinine ja mõnede pilveräbalatega ning linna kohta üllatavalt selge. Kella järgi oli kohe järgmine päev ja taevas oli ilus. Väga ilus. Peale minu ei kõndinud majade vahel ühtki inimest, isegi hiliseid koerajalutajaid ei olnud. Lugesin tänavale mõned Viidingu ja Krulli luuletused, mis sobisid täpselt sellesse hetke. Mis sest et kell ei olnud veel öösel kell 5, aga vähemalt läikisid lombid (Viiding, “Tagala”) ja mis sellest, et ma ei näinud taevas kuud, mis oleks olnud “seda nägu, et täna ta hüppab tõepoolest alla” (Krull, nimetu luuletus algusridadega “Kuu on täna tõepoolest…”). Aga meeldiv on käia mööda tänavat ja lugeda poolkõva häälega luuletusi ja tunda, et elu on ilus. Vähemalt praegu on kõik kena ja tore ja ükskõik mis siis varsti tuleb. Kui kass ligi hiilib, hiiligu, aga hetkel see ei puuduta mind.
Energilisest inerstsist tiksusin poole viieni ja mõte töötas kui koorelahutaja. Kõik tundus kena ja tore ja mõeldav ja geniaalne. Hommikul ei mäletanud enam suurt midagi ja eilne geniaalsus oli tänane jaburus.
***
Täna sattusin kohvikusse ja teemaks oli suures jaos teater. Isegi kui sai alustatud keemia või mõne muu asjaga, muutus see sujuvalt teatriks. Ise on ka kummaline tunne, aga… aga ma ei oska hetkel muust rääkida. Praegu on veel väga huvitav. Ja kes otsibv seoseid, leiab neid ka keemia ja teatri vahel.
Kui vahel rääkida nende inimestega, kellega on vaadatud sama lavastuse sama etendust, siis aeg-ajalt on tunne, et kaks inimest vaatasid täiesti erinevaid asju. Et see polnudki just kui sama etendus, vaid kaks inimest käisid kahel erineval etendusel. Täna eilseid muljeid vahetades tulid väga erinevad asjad jutuks. Aga siinkohal sobiks vist öelda, et inimesed on erinevad ja teatrit vaatavad nad samuti erinevalt.
Tähendusi antakse ka erinevalt. “Stalkeri” puhul leidsin mina, et selles on korraga kaks paralleelset lugu – stalkerite lugu teekonnast Tsooni/Tuppa ja näitlejate lugu etenduse algusest etenduse lõppu. Toimusid nn rollist väljaastumised ja tagasiminekud ja… Paralleelsus sai selgeks siis, kui istusin selles sektoris, kus toimus nn tüli, mis algas kahe stalkeri vahel ja muutus tüliks kahe näitleja vahel (esimesel korral arvasin, et spontaanne päris tüli, aga ei…). Kui etenduse alguses kõnnivad stalkerid mööda puure ja igal on oma sõna (“Rahu.” “Vaimustumist. Inspiratsiooni. Naeru. Laste kollaseid kummikuid.”), siis sellel tüli hetkel tundus, et näitlejad järgisid samu sõnu. Tüli algatas noor näitleja, tüliõuna võttis üle “Inspiratsiooni. NAERU.”, kes hakkas nalja tegema jms. Närvilist noort läks rahustama näitleja “Rahu”, kes tol õhtul ütleski rahustamiseks ühe sõna – rahu. Ja tekkiski paralleel stalkerite ja näitlejate vahel. Psühholoogiat õppiv sõber ütles rollidest sisse-välja käimise põhjuseks selle, et see on nii emotsionaalne tükk, et ilma auru välja laskmiseta hakkaks lõpuks kõigil – nii vaatajal kui mängijal – katus sõitma. Ja omamoodi õigus ju mõlemal, eksole. Nihkuv vaatepunkt.
Lisaks nihkuvale vaatepunktile, kus inimesed tõlgendavad vastavalt oma taustale ja teadmistele, on teatril mõned külgetõmbavad asjad veel. Eile avastasin jälle, et mulle meeldib teatrietenduse teatav elitaarsus. Sa oled saalis, sa vaatad midagi ja koos sinuga on veel mõned inimesed, kes teevad sama. Kuna etendus tõesti ei kordu, saavad umbes 200 inimest osa millestki kordumatust. Elitaarsus seisnebki selles, et kõik inimesed ei näe sama asja (juba kas või sellepärast, et võib mängida samamoodi, kuid mingid detailid erinevad). 2000 inimest võivad vaadata lavastust “Nafta!”, kuid vaid 200 jagavad ühte kogemust, kui nii võib öelda. Tekib teatav pärimusrühm**. Ja see ongi vapustavalt tore – sul on midagi, mida teistel pole. Olgugi, et see on võib-olla üks käesirutus, mis oli veidi teistmoodi kui tavaliselt vms. Või siis mõni pilk, mille oled n-ö endale saanud.
***
Sai natuke pikk ja segane. Nimetame asja ideekavandiks ja asi jokk.
* tsitaat etendusest
** pärismusrühm – rahvaluule teaduse järgi grupp inimesi, kellel on vähemalt üks ühine tunnus.
70 minutit puhast absurdi
Ehk siis Theatrumi “Kiilaspäine lauljanna”. Mulle täitsa meeldis. Just see, et kui absurdi mängida ülima loomulikkusega, see tähendab, mängida teda selliselt nagu oleks see väga loomulik ja normaalse, siis mõjub absurd veelgi absurdimaigulisemalt. Noh, et ikka on.
Pooltühi lava koos nelja Viini tooliga. Kõige vasakpoolsema üks jalg on viltu. Kui kord märkasin, siis mõtlesin, et miks varem ei märganud. Hiljem jäi kogu aeg silma. Ja tundus selle juures veel väga loomulik.
Aga ma saan täiesti aru, miks Ionesco seda tükki nimetatakse absurditeatri üheks klassikaliseks materjaliks ja sellest sain ka aru, miks see ühele sõbrale meeldib. Tekstiliselt väga hea. Või teeb teksti heaks just see, et tekitatakse täiesti vabu seoseid asjade vahel, millel ei pruugi seost olla. Või siis see, et ühe lausega räägitakse endale vastu, puuakse end sõnadega üles. Kuulad ja muigad ja…
Alguses oli laval abielupaar, mees luges lehte ja naine nõelus sokke. Minu ees istuv naine sosistas oma mehele: “Nõelub sokke!”
Viimasel ajal on nii, et käid loengutes ja kuulad erinevaid asju ja laias laastus hakkad eeskujude järgi leidma seoseid asjade vahel. Mõnel juhul otsest seost ei ole, aga ikka leiad. Kes otsib, see ikka leiab.
“Lauljanna” puhul mõtlesin pikalt, kas see oli kogemata või tahtlik, et mõnede naiste seeliku allääred olid ebatasased. Lavapind oli nurga all ja kogu olemine samuti mingi muu nurga alt, kerge nihkega. Isegi kui ei ole tahtlik ebaühtlus, siis igatahes üsnagi sobilik. Või siis on lihtsalt nii, et kes otsib, see leiab. Või jagab elupinda õmblejaga.
***
Kirjanduse loeng möödus samuti kerge kummastava oleku all. Tulid jutuks ajaloolised romaanid kuskilt 19. sajandi lõpust ja koos nendega Andres Saal koos oma triloogiaga “Aita. Leili. Vambola.” Õppejõud luges ette “Vambola” esimese veerandi sisukokkuvõtte, mis oli täis sassis suhteid, pidevaid maskeerumisi ja teadasaamisi, et kes on tegelikult kelle sugulane. Kokkuvõte lõppes lausega, et “samamoodi järtkub ka ülejäänud kolmveerandik raamatust”. Kõike on keeruline ja võimatu edasi anda, kuid “Vaprate ja ilusate” süžee on selle kõrval üsna köki-möki. Õppejõud lisas veel, et on kunagi proovinud kõiki neid suhteliine üles joonistada. Selleks oli kulunud palju aega ja kordamisele see ei läinud, sest loenguaega oli vähe ja tahvlipind oleks ka liiga väikeseks jäänud.
***
Eile tõin raamatukogust järjekordse hunniku eesti luulet. Ma pidevalt tiirutan selle eesti ilukirjanduse riiuli ümber, mida mahult ei ole palju – kaks riiulivahet. Kui võrrelda kõrvalasuva 3-4 riiulivahe maailmakirjandusega (suuremad riiulid), siis on seda üsna vähe. Alustan A-st ja jõuan kuhugi lõppu ja arvan, et nüüd on vast mingi ülevaade olemas. Järgmisel korral alustan jälle A-st ja küsin iga kord, et kuidas need eelmisel korral kahe silma vahele jäid.”
Suurim üllatus on “Siin beebilõust, tere!” ehk Tallinna Vanglas vangi poolt kirja pandud luuletused. Seal oli päris mitu, mille ümber kirjutan.
Viimasel ajal on švammiperiood. Või käsnaperiood, kui eestikeelsemat sõna kasutada. Et imad kultuuri. Või vähemalt teed seda nägu. Vaatad palju, loed palju… Enamasti vist on see pigem läbi töötamine kui otsene lugemine. Ja siiski pigem… tutvumine kui tõeline läbi töötamine.
***
Päeva sõna on “pehmo”. Käisin kinos “Pulmasõltlast” vaatamas ja nõustun toanaabriga, et “27 kleiti” oleks paremini kõlanud. Seal tõlkes oli too sõna esindatud. Toanaaber imestas, et ma alles nüüd sellise sõna olemasolust teada sain. Softy –> pehmo. Omamoodi päris leidlik. Kuigi kõlab kummaliselt, teistsuguse varjundiga.
***
Aga homme siis viimane “Nafta!”, jah?
Väikesed raamatud
Ärge rebige me lehti
Ärge kirjutage ka
Lehe äärte peale märkusi
Mis järgmisi võiks segada
Jää-äär, “Väikesed raamatud”
Aeg-ajalt inimesed siiski kirjutavad raamatute sisse, mh mina ka. Mina kirjutan enda omadesse, kõige täiskirjutatum on seniajani vist Henry Milleri “Vähi pöörijoon”. Mingid katkendid on seal allajoonitud või on ära märgitud mingi huvi pakkunud mõttelõnga algus ja lõpp.
Viimasel ajal olen raamatukogust raamatuid võtnud, suhteliselt suures koguses. Ja inimesed kirjutavad nende sisse ka. Või on need olnud kunagi kellegi koduraamatud, mis on mingil moel jõudnud massideni.
Peeter Sauteri “Indigos” oli keegi tegelaste suhteid või muid märkusi äärtele kirjutanud. “Elas emaga”, “Mann!” jms. Lõpuks loedki pigem ääremärkuseid.
Ühte Kareva luulekokku oli keegi osad luuletused mõne ristiga ära märkinud. Ühe juurde oli lausa kirjutatud “Selle õpin pähe!”.
Ühes teises luulekogus, autorit ja nime ei mäleta, oli keegi lugenud rõhulisi ja rõhuta silpe. Alliksaar oli vist autoriks. Samas raamatus oli keegi tõmmanud luuletuste juurde ristikesi, märgitute ühisnimetajaks oli see, et need on Urbide laulutekstideks muutunud.
Sedagi on huvitav vaadata, et mida keegi tähtsaks peab ja mida alla joonib. Mõnele on tähtis üksainuke fraas, teine toonitab mingeid sõnu, kolmas teeb mõne hüüu- või küsimärgi. Kui jaksaks mõelda, mida kõike siis välja ei mõtleks!
Mõnikord leiab raamatute vahelt pabereid mingite väljakirjutuste või muude märkmetega stiilis, et poest võiks piima tuua.
Ühel korral üks sõber helistas ja küsis, kas ma tean Turovski “Loomult looma”. Põhjus oli selles, et raamatu vahel oli olnud üks väljakirjutus, üsna minu käekirja moodi käekirjaga ja üsna minulik mõte. Aga ei olnud minu tehtud ja minu raamatukogust.
***
On’s raamatud omamoodi inimestevahelise suhtluse vahendid? Jätad kuhugi mõne kirja või lause ja… ja keegi loeb. Seejuures on kõik mõnusalt anonüümne.
Inimesed, minge raamatukokku!
