Mendelejevi tabel.
Keemia. Ja elemendid, mis vahel kokku sattudes põrgu korda saadavad. Või saadavad korra põrgusse, oleneb kuidas võtta.
Väljas on sügis. Linnud lendavad lõunasse, inimesed käivad põhja, tuul puhub kirdest, lootus tuleb kagust…
Tuleks häälestuda akadeemiliselt. Või vähemalt tuleks maha istuda ja üritada häälestuda. Ükskõik milleks või millest.
Panso käis ringi ja karjus: “Elagu elu, mis põletab rinda!”
Draamaslämm
„Draamaslämm“
Kuuele noortele näitekirjanikule on antud luuleslämmile sarnasel põhimõttel ülesanne, igaühel on veidike aega ja paar lehekülge ning keskpäeval saabki näha, kuidas igaüks selle lahendanud on.
Slämmivad Kerli Adov, Jim Ashilevi, Liis Lukk, Kaur Riismaa, Mari Tammar, Ingel Undusk.
Lugemise valmistab ette noorlavastaja Helen Rekkor.
Aeg ja koht: 12. septembril kell 12.00 Genialistide klubis, Tartus. Sissepääs prii.
“Sahtlist välja!” Draama raames!
5. septembril kell 14.00 Genialistide klubis toimub järjenumbrilt viies kohtumine Noorte Teatritehase “Sahtlist välja!” sarja raames.
Seekord tuleb sahtlist välja Mihkel Seeder ja tema tekst “Enne lõppu”. See on noore üliõpilase kirjutatud lugu ühest valest lõpust, kahest tõesest lõpust ja inimestest nende lõppude eel.
Loevad Veiko Porkanen, Oliver Taul, Indrek Lillemägi, Maria Metsalu, Liis Pokinen ja Marit Sirgmets. Lugemise valmistab ette Marit Sirgmets.
Kohtumispaik Genialistide klubi (Lai37 taga) ja sissepääs prii.
Nädal.
Avastasin Viljandit ja leidsin, et see on päris tore.
Ja rohkem ei tahagi öelda.
Näpuharjutus*
“See on nii naljakas.”
“Soovid sa sellest rääkida?”
“Soovid sa naerda?”
“Sina räägi, mina naeran.”
“Värvid olid tuhmid. Praegu veidi värvilisemad, kuid enne olid nad ikka väga tuhmid.”
“Ma ei suuda selle üle naerda.”
“Ära siis naera. Muiga.”
“Mismoodi tuhmid?”
“Puud olid tuhmilt rohelised, lilled tuhmilt punased, võililled tuhmilt kollased.”
“Lihtsalt niisama?”
“Ei, lihtsalt niisama ei olnud. Keeruliselt olid. Keeruliselt tuhmid. Ja tead… Ma tean, mis tunne lilledel on.”
“Lilledel on tunne?”
“Jah. Kindlasti. Ja mina tean. Mina tean, mis tunne neil on.”
“Jah?”
“Nad lihtsalt on.”
“Tuhmid või värvilised?”
“Tegelikult värvilised. Mina olen tuhm. Aga ma üritan selle ära kaotada. Et värvid oleks värvilised ja…”
“Mul on taskus üks pintsel ja purk kärtspunast värvi.”
“Värvi mind ära. Numbrite järgi.”
*Et sõrmed ei unustaks, kuidas mööda klaviatuuri joosta.
Vist jätan mandri maha.
Vähemalt paariks päevaks üritab. Laeb end hääd energiat* täis ja…
Eks hiljem siis näis, nagu Jää-äär laulab.
*www.hef.ee ehk Hea Energia Festival
Videopilt yuutuubist.
Luuleõhtu.
N09.07.2009 / 22.00 / prii
Genialistide klubi plaadikohvikus, Tartus
LUULEÕHTU:
JOANNA ELLMANN. HIRI MÜÜRIPEAL. KAUR RIISMAA.
Kolm vaadet Tartule. On sõna, on heli, on… On öö, kus on asju.
Joanna Ellmann – http://liblikanahk.blog.com/
Hiri Müüripeal – http://www.poogen.ee/?SubID=7&AID=4616
Kaur Riismaa – http://www.poogen.ee/?SubID=7&AID=222
Piirid ja nende ületus.
Mulle ei meeldi perioodid, mil üks aeg saab otsa ja uus pole veel alanud. Kahevahel olek ja muu selline teema. Umbes nii, et magada ei saa ja ärkvel olla ei suuda. Paar päeva tundubki elu kui üks päriselt olemas olev oksüümoron.
Aga see selleks. Olevik… Olevik on aeg, millest ma aru ei saa. Ja inimeste toimimisest samuti mitte. Koostoimest veel vähem.
Vaatasin jõge ja mõtlesin, et kuupäev vahetub, nimed vahetuvad, kuid jutt jääb samaks. Ju ma siis lihtsalt olen selline.
Huumor ja territoorium.
Miski hetk istusin trepil ja mõtlesin järjekordselt asjade üle järgi. Mida välja mõtlesin? Otseselt mitte midagi, et kõik on keeruline nagu alati ja et kõrgematel jõududel on ikka väga hea huumorimeel. Või kui mitte huumorimeel ja kõrgemad jõud, siis elu on ikkagi üks väga naljakas asi. Miks? Sest see, mis vahel toimub päris elus, teeb silmad ette parimale seebikale ja väljamõeldisele.
Üritan viimaste ametlike asjadega mäele saada, et vähemalt õppeaasta seks korraks lõppenuks kuulutada. Töö läheb edasi, aga see on juba teine jutt. See plaan ennast välja ei vedanud, et kiiresti asjadega ühele poole ja siis suveks puhkama. Puhkust ootan siiani ja tõenäoliselt enam ei tahagi ega oskagi. Kui miskit (asjalikku) teha on, siis jääb omade mõtete jaoks kah vähem aega ja mõnel juhul on see isegi positiivne.
Aina enam hakkab meeldima mõte, et vahepeal peaks mõneks ajaks lihtsalt jalga laskma. Hingama mingit võõrast ja värsket õhku, mis laseks Tartus kah edasi hingata. Mul pole Tartu vastu midagi ja tegelikult mulle Tartu metsikult meeldib, kuid vahel on tunne, et siia ei mahu oma mõtete ja asjadega ära. (Ma pole kunagi hiilanud oskusega oma egot väikesele pindalale ära mahutada.)
Viimase pooleteise nädala jooksul olen mitmelt inimeselt kuulnud, et neil on mulle midagi, millel on kaks suurt kõrva ja suur lont. Mõnes mõttes kõlab see nagu ähvardus, teisalt on see pinge üleskruvimine ja… Ja kolmandaks on see jälle se koht, kus tahaks pea kohale panna sildi, et “Tegelikult mul ei ole elevantidega mitte mingeid probleeme!”. Ja usun siiralt, et pole. Vast on elevantidel minuga probleem(e)…
Viimased paar päeva on olnud suured huumoriallikad. Ainult selle vahega, et naljakaks muutuvad need asjad veidi aja pärast. Praegu tekitavad need tahtmise minna poodi, võtta tops jäätist ja imal naisteajakiri ning paar päeva kodus akna peal emoda.
Ja kui läheb hästi, siis ma saan nädala või paari jooksul oma kampsuni kah valmis. Ja siis saab värviliselt ja ruuduliselt mööda linna lehvida. Ja nii, et soe ja mõnus on. Soe, mõnus ja värviline.
Inimlik näriline.
kräunuda helesinise taeva all
sest öösel enam pimedaks ei lähe
möödaminnes vaadata inimesi
ja lasta endal voolata mööda
linna kust see vähenegi hämarus
lahkub kui rott uppuvalt laevalt
kus siiski sina edasi upud
kui rott inimeste keskel
***
Mõnes mõttes nii ongi.
Jalutasin seitsme paiku Supilinnas ringi ja leidsin, et see on ilus. Et on mõnus. Et on… selle kevade viimane päikesetõus. Ja seda lihtsalt peab nautima, sest rohkem see kevad päike ei tõuse.
Peaks tegema asju, aga ei viitsi. Tundub ideaalse plaanina vaadata halbu ameerika komöödiaid ja kasside pilte, mida nende inimesed on postitanud ja neid galeriisid ka, kus ripuvad üleval pildid inimlikust lollusest (tahtmatust, aga siiski).
Ja magada ei taha. Või ei julge? Ma pole otsustanud.
Tahad kassi? Mõtle hoolega järgi!
Sorry, Kristo, see on järjekordne lugu kassidest, meestest ja muust sellisest jurast.
Oled kunagi mõelnud sellele, et majas võiks ikka kass ka olla? Kui oled, siis on see midagi just sulle.
Listen to me carefully, I shall say this only once: Kujuta ette, on ilus kolmapäeva varahommik, õhutad tube. Kass on just järjekordselt selles tujus, et ma tahan kohe kiiresti välja jalutama minna ja kui ma ei saa, siis ma käin sulle nii kaua närvidele, kui ma õue saan, sest teised kaks tüüpi magavad praegu ja nemad on juba harjunud, aga sina…
Nii, mida teeb kass, kui ta avastab, et köögi uks on lahti jäänud? Loomulikult kihutab ta sinu tuppa, sina parasjagu kood. Kass teeb paar kiiremat liigutust ja ongi kass katusel. Õnneks pole tegemist kuuma plekk-katusega. Aga sellegi poolest on mul tunne, et salamisi on ta kuulanud liiga palju raadiot ja eriti seda Smilersi laulu ja jõudnud arvamusele, et katuseid mööda on väga hea käia.
Nii, olles katusel, teeb kass väga abitut nägu ja kõnnib pikka aega mööda katust ja ütleb nukrama tooniga mjäu. Vahepeal seirab mööda katuseäärt ja teeb nägu, et kahe meetri kaugusel asuv kuusk on pagana ligidal. Sina aga põlvitad aknalaual ja muudkui kordad Kass, ära hüppa! ja hakkad naerma, sest meelde tulevad halvad ameerika filmid.
Nii, katusel asetsev kass näeb eriti abitu välja. Sina hakkad leiutajaks. Kas Leiutajate külas või mujal, see on juba sinu enda otsustada. Lõpuks haarad ühe tabureti, viskad end aknalauale kõhuli ja… Ja mõtled, kui tore see ristmikult vaadates välja näeb – kell on 4.04 ja aknalaual lebaskleb oranžis hommikumantlis tüdruk ja hoiab taburetti aknast väljas ja karjub samal ajal Kass! Kass!.
Nii, see ei tööta. Kass on endiselt katusel ja teeb nägu, et samast aknast ta sisse ei tule. Kraabib koridori akna taga hoopis. Lõpuks vaatad ise ka, et koridoriaknast saaks ta lupsti sisse ja ei peaks rohkem taburetiga aknast välja rippuma.
Nii, lähed koridori, tõstad ratta eest ära ja kuidagi murrad end aknani. Avad akna ja… ja avastad, et katusel pole kedagi. Pöörad ringi, teed toaukse lahti ja sealt vaatab sulle vastu üks nukker mjäu.
Lõpuks vaatad õues tähti, mida taevas ei ole ja mõtled, et kui jumal on olemas, siis on tal väga hea huumorimeel. Või siis on ta lavastaja komöödiateatris ja tegeleb parasjagu uue suvelavastuse proovidega.
Võtame selle stseeni uuesti…
“Ma kardan sisekorda. Ja tolmulappisid.”
Olen pikka aega mõelnud, et peaks suhtlemisest ja inimestest lühema või pikema pausi võtma. Hakates pausi võtma, pean vastu maksimum 15 tundi ja lähen jälle välja inimesi otsima. Ju ma siis lihtsalt kardan seda üksindust või iseendaga olemist niivõrd palju. Kummaline ikkagi.
Üleüldse on üleüldine suhtlus fantastiliselt kummaline ja näib aina enam ja enam, et suhtlus inimeste vahel on midagi, mida on väga keeruline lahti kodeerida. Või siis on lihtsalt nii, et näidenditegelased on tunduvalt lihtsamini konstrueeritavad ja… See on võib-olla üks üleüldine jama, et see, mis on erialaselt kasulik, ei ole eraeluliselt kasulik. Sellest on varem juba piisavalt juttu olnud, et päris elus ei saa kõike samal tasemel analüüsida kui paberkandjal. Vms. Tuleks kuidagi tekitada olukord, kus paberil leitavad 10 tasandit taanduksid päris elus maksimum kaheks-kolmeks tasandiks. Või siis tuleks valida, mida valida ja tõlgendada. Vms.
Üldse tekib vahel tunne, et kõige lihtsam ja toredam ja ideaalsem oleks see, kui saaks nurgas istuda ja lihtsalt luuletada ja mitte vaevata end muu maailmaga. Õnneks või õnnetuseks on see võimatu ja paratamatult tuleb varem või hiljem inimesed üles otsida. Ja kui läheb hästi, siis on peaaegu hea.
Tõenäoliselt on parim valik see, et praegused tööd peaaegu et ära teha, seejärel kaks nädalat lihtsalt puhata ja olla ja… olla. Olla selguseni. Või kui mitte selguseni, siis selle hetkeni, kus toimuv tundub peaaegu et loogilisena.
Hetkel koristan mitmendat ringi. (Antud kontekstis on koristamine “Riiul tühjaks – teise nurka – asjad tagasi – riiul tühjaks…”) Tuleb meelde miski ütlemine, et kui sees valitseb korratus, hakatakse seda muul moel kompenseerima. Eks see nii ole. Eksamiks ju ikka õppima ei hakka…